„Võimaluse, et saatja on lihtsalt rikki läinud ega edasta seepärast signaali, ma välistaksin. Vanadel saatjatel, mis töötasid veel GSM-signaaliga, võis vahel esineda tarkvara probleeme. Uus, mille see hunt kaela sai, oli aga praktiliselt pommikindel. Seade edastas signaali ööpäevas 24 korda ja andmeside toimus üle satelliitide.“ Rääkis Marko Kübarsepp.

Lisaks GPS-seadmele oli jälgimiskaelusesse peidetud ka teine saatja, mis töötas oma autonoomse akutoite pealt ning edastas VHF-signaale. Seega on olemas varuvariant, et kui ühe signaal peaks katkema, saab saatja asukoha siiski teise signaali abil tuvastada. Antud juhul ei olnud aga märki kummastki signaalist, kuigi piirkond sai võimsate antennide abil läbi kammitud. Võimalus, et kaks seadet, mis kumbki töötavad autonoomse toite pealt, korraga üles ütlevad, on Marko Kübarsepa hinnangul väga ebatõenäoline.

Umbes ööpäev enne seda, kui signaal katkes, jäädvustas noorest isashundist viimase pildi keskkonnaagentuuri ulukikaamera. Sealt jalutas ta mööda koos ühe teise hundiga.

„Vastuse sellele, kust see seltsiline pärit oli ning kas tegu oli pruudi või lihtsalt kellegi temasugune üksikuks jäänud isendiga, annab ilmselt junnigeneetika, kui oleme huntide bioproovidele analüüsid teinuid,” selgitas Kübarsepp.

Teada on asjaolu, et need kaks hunti olid teadaolevalt selle piirkonna ainsad hundid. „Võib tõesti öelda, et meie jälgitav hunt oli viimase paari kuu jooksul oma territooriumi leidnud ja paikseks jäänud. See oli küllaltki suur ala, ulatudes Avinurmest kuni Sämini.“ Rääkis Kübarsepp.

Pärast ulukikaamerasse jäämist tegi jälgitav hunt umbes paarikümnekilomeetrise tiiru Kiviõli suunas ning siis kadus signaal. Kübarsepp tunnistab, et viimased kaks signaalpunkti, kus hunt käis, tundusid talle veidi kummalised. Mille poolest, ei soovi Kübarsepp täpsustada. „Kui oled 20 aastat huntidega tegelenud, siis kujuneb sul nende käitumisest mingi arusaam ja sa näed mustrit. Kui muster ei kattu tavapärasega, tekitab see küsimusi.“

Kõnealuses piirkonnas on olemas huntide normaalseks eluks ja sigimiseks kõik looduslikud tingimused. Viimasel umbes kaheksal aastal on see piirkond muutunud aga „anomaalseks“, millele on raske seletust leida.

„Hundi vaatevinklist on tegu suurepärase eluks sobiliku piirkonnaga, kuid viimasel ajal ei ole me sellest hoolimata avastanud seal hunte, kellel oleks tekkinud pesakonnad. Kujutage ise ette – kevadel on hunt olemas, suvel, sigimise ajal peaks tekkima pesakond, aga sügiseks on ikka piirkonnas null hunti. Kuhu ja miks nad sealt kaovad?“ jätab Kübarsepp küsimuse õhku.

Kogu teadaolevat infot ei saa keskkonnaagentuur enda sõnul siiski avalikkusega jagada. Ka täna on Keskkonnaagentuuril toimumas Keskkonnainspekstiooni spetsialistidega infovahetus, kus kogutud teadmised kadunud hundi kohta edasi antakse. Uurimise huvides on keskkonnaagentuuri sõnul parem, kui mõned infokillud jäävad hetkel veel varjatuks.

Tõenäosus, et me Sindi hundi veel elusana võime leida, on muutunud väikeseks, kuid mitte veel olematuks. „Lootus peab alati säilima,“ julgustab Marko Kübarsepp. „Kuid üle 1-5 protsendi ei julge ma selle tõenäosuseks pakkuda.“

Lähinädalatel ootab ees suure pusletüki kokku panemine – Keskkonnaagentuur vaatab läbi kõik oma selles piirkonnas asuvad ulukikaamerad. Kui hunt või hundid on elus, peaksid nad kindlasti olema kusagil veel pilti jäänud.