Kui surnud kalade kogus ei ole väga suur, tuleb nende utiliseerimisega reeglina loodus ise toime. Kui suremine on massilisem ning kaldal roisukuvad kalad häirivad kohalikke elanikke või puhkajad, tuleks need sealt ära koristada. Vastava heakorra tagamise kohustus on pandud kohalikele omavalitsustele.

Kalade ja jõevähkide kuivalejäämisest või hukkumisest tuleks võimalusel teavitada Keskkonnaametit. Kalu päästa pole enamusel juhtudel võimalik, sest kõrge veetemperatuuri tingimustes on kalad püügi ja transpordi suhtes äärmisel tundlikud ning uude veekogusse jõudes võib neist enamus juba surnud olla.

Kui veekogud on avatud ning ilma kunstlike tõketeta, taastub kalade populatsioon olukorra normaliseerumisel looduslikul teel. Taastumisele aitavad kaasa ka linnud, kes veekogude vahel liikudes oma jalgade ja sulestiku külge kleepunud kalamarja uutesse veekogudesse edasi kannavad. Nii näiteks taastub mõne aja möödudes kalastik ka vahepeal kuivaks jäänud ja hiljem veega täitunud järvedes.

Küll aga on võimalik päästa kuivalejäänud jõevähke, kes suudavad transpordiga seotud vintsutustele märksa paremini vastu seista. Kuid omavoliline vähkide püük ja ümberasustamine ei ole lubatud. Kriitilise situatsiooni märkamisel tuleks kindlasti teavitada Keskkonnaametit, et arutada vähkide ümberasustamise võimalusi ja vajadust.

Omalt poolt saavad kalade ja jõevähkide hukkumise vältimisele kaasa aidata ka paisuomanikud, kellel on kohustus tagada jões, millel asub neile kuuluv pais, sanitaarvoolu hulk. Piisava vooluhulga tagamine allpool paisu vähendab olulisel määral vee-elustiku liikide hukkumist ning ökosüsteemi taastumine on pärast veevoolu normaliseerumist märkimisväärselt kiirem.