Siinsetest roomajatest meenutab see madu kõige rohkem rästikut, kuid tema selga katavad siksakilise mustri asemel tumedad tähnid. Silenastiku pupillid on ümmargused, rästikul aga vertikaalsed. Augusti lõpus või septembri alguses sünnivad silenastikul vaksapikkused maopojad, kes jäävad varasügisel talveunne, et ärgata alles järgmise aasta aprillis.

Silenastikut võib kohata Kaukaasias, Mongoolias, Iraanis, Koreas ja Hiinaski. Euroopas jääb selle leviku põhjaala Lätti, kus liigi populatsioon on muust maailmast isoleeritud. Kõige rohkem elab neid Slītere rahvuspargis. Iga silenastiku märkamist peetakse sealgi väga oluliseks ja palutakse sellest keskkonnaametile teada anda.

Arvatakse, et harilik silenastik võib ka Eestis elada. Viimati nähti seda hele-liivahalli, silma kohal ninaotsast kaelani ulatuva pruunika triibuga madu 2006. aastal Setumaal Värska lahe kaldal Rõsna külas, kirjutas ajakiri Imeline Teadus aastal 2016.

Vanema rahva kõnepruugis on madu, mis pole ei nastik ega rästik, Setumaal tuntud kanarikuhussi ja liivahussi nime all. See lubab arvata, et silenastik on olnud seal maanurgas tuntud juba varematel aegadel, kuigi teave ei ole jõudnud asjatundjateni, kirjutas Eesti Loodus aastal 2007.
Mägedes tõuseb silenastik kuni 3000 m kõrguseni, eelistades päikesepoolseid nõlvu. Erinevalt nastikust läheb väga vastumeelselt vette ja väldib niiskeid alasid, kirjutab Vikipeedia.