Kõrge rohu sisse niidetud rajad hõlbustavad konnakotkastel saagi püüdmist. Leili Mihkelson

Kui jõudu on, niidan sügisel ka ülejäänud kõrge rohuga lapid enne lehtede langemist maha.

Kui olin noorem ja jõudu rohkem, niitsin suve jooksul seda platsi mitu korda, ikka nulliga maha. Nüüd pean oma vanust ja tervist arvesse võttes tegutsema n-ö säästurežiimil. Oskustest ja tahtmisest puudu ei tule, aga aastad on kehalist võimekust kahandanud. Loodetavasti meeldib niitmata rohi seal varju leidvale elustikule. Mille muuga saaksingi leida õigustust oma füüsilisele suutmatusele.

Kui ma 2000ndete alguses vana taluaseme hooldamist alustasin, oli see võssa ja nõgestesse kasvanud. Nüüd õitsevad seal kevadeti ülased ja lepiklilled, ühes nurgas laiendab oma valdusi karulauk. Suve edenedes löövad vohama angervaks ja heintaimed. Alati leidub kõrges taimestikus ka puuke, kellega kohtumise vältimiseks ongi parim lahendus endale käimisradasid niita.

Kui olin taluasemele kohale jõudmas, ilmus metsast põllu kohale tiirutama konnakotkas. Tänavu see kotkapaar ei pesitse ega pole pesas poega, kes toitu ootaks. Ometi hoitakse mõlemal minu metsa ehitatud pesal silma peal ning jälgitakse ümbruses toimuvat. Kui vaja, aetakse juhuslik sissetungija, olgu selleks näiteks võõras liigikaaslane või hiireviu, territooriumilt eemale.

Need kõrge rohu sisse niidetud rajad hõlbustavad konnakotkastel saagi püüdmist. Seda, et kotkad puuoksal varitsemas käivad, võib järeldada heledate kakalaikude järgi rohul või keha puhastamise käigus maha pudenenud sule järgi.

Ülihead nägemist ja kuulmist kasutavad kotkad maapinnal liikuvate hiirte või ka konnade asukoha määramiseks, et siis saakloom küünistesse haarata. Kõrges rohus ei pruugi jahipidamine õnnestuda, kuid niidetud kohtades on see kindlasti edukam. Nii annan ka mina oma niitmistööga konnakotkaste edukale toidujahile omapoolse panuse.