Põlvamaal piimakarja kasvatav 64aastane vanaperemees kütab 16 tundi päevas traktoriroolis. Noorperemees, tema poeg, tunnistab, et tervis ütleb üles – lihtsalt ei jõua. See on Eesti piimakarjakasvatajate argipäev. Töökäsi appi võtta aga ei ole, kuigi valitsus korrutab, et kümned tuhanded töötud on põllumeeste päästjad. Ei ole. Vähesed tunnevad huvi, paljud on võlgnikud, kes paluvad kohtutäituri hirmus palgaga sahkerdamist. Osal on viinaviga, osa pole suutelised üle paari kuu töötama. Või kui töötahe ja oskused on, siis maale kolimine pole võimalik.

“See on väga lihtne asi, et need sektorid, kus on kas koondatud või midagi iganes tehtud, need asuvad linnas, ja oh üllatust – farmid asuvad maal!” ütleb Põlvamaal tegutseva Külmsoo talu peremees Ole Musting.

Paljud põllumajandustootjad tahaks palgata püüdlikke ukrainlasi, aga ei saa. Ukrainlastest lüpsjatest ja teistest töölistest sõltub Eesti piimatoodang umbes 60 miljoni euro väärtuses. Paljuräägitud maasikakasvajate tööjõupuuduse mõju kogu majandusele on sellega võrreldes pisku.

Avalehele
834 Kommentaari
Loe veel: