“Esimese päeva lõpuks oli tulnud sada kõnet,” meenutas Silvia Takkel. “Oli igasuguseid mehi, aga nende seast ei osanud kohe kedagi välja valida.” Nädal hiljem, kui kõnedetorm möödas, helistas üks natuke õnnetu häälega mees ja küsis, kas kaaslane on juba leitud. Jäädi juttu rääkima ja teineteisele helistama. Aeg läks, kevadest oli saanud sügis, kuid maamees ei teinud kordagi ettepanekut kokku saada.

“Mõtlesin, et hakkab juba huvi pakkuma, kes see selline tegelane on,” rääkis hakkaja naine, kes kutsus telefonisõbra endale pealinna külla. Mees ütles, et ta pole 40 aastat Tallinnas käinud ja tegelikult ei saa hästi tulla, kuna kartul on vaja üles võtta. Silvial ei jäänudki muud üle, kui Viljandimaale sõita ja paksu metsa keskel asuv talu juhiste järgi üles otsida.

Kohale jõudes ootas teda ...

Avalehele
11 Kommentaari
Loe veel: