Helju-Anne Aru Bianca Mikovitš
„No need asjad on ikka ... ma ütlen, see on üks kehv lugu. Häbematult kehv!“ Laekvere vallas Rahkla külas asuva Tõrvamäe talu suur köök on piimalõhna täis. Laual on kohv ja kodus tehtud toorjuustumääre, imemaitsev, lihtsalt keele viib alla! Helju-Anne Aru (75) istub pliidi ees, lükkab puid alla ja on sõjakas tujus. Olgu seal laual kas või kõige peenem praad, mis sest kasu, kui tallu töökäsi ei jagu? Kui enne veel kuidagi sai, siis nüüd on asi väga kurb: Helju puusad on läbi mis läbi! Kuhu sa lähed, kui käia ei saa? (Nii palju muidugi ikka saab, et käimisraami toel lehmad masinaga ära lüpsta ja piimaga toimetada, see praegune väike loomapidamine kolme lehma, kitsede ja paarikümne lihaveisega polegi ju õieti midagi.) Ja vaat pea Heljul töötab! Peal pole vähimatki viga! Uudiseid jälgib, lehti loeb, ja seal on selgelt kirjas – inimesed tahaks väga maale minna, aga paljudel pole raha, et elamist soetada. Sellistele inimestele on Heljul konkreetne pakkumine: tema annab tublile abilisele omaette maja, peenramaa ja võimaluse end maal teostada. Tehnika on olemas, maa on olemas, teadmised ja stardikapital samuti. Tõsi, mõned tingimused muidugi on, et plaan korralikult jõustuda saaks.
Avalehele
29 Kommentaari