Listerioos kuulub antroponooside hulka ehk see on nakkus, mida põevad nii loomad kui ka inimene. Listerioos on oma olemuselt loodus-koldeline nakkus, mis tähendab, et selle reservuaariks on elusloodus. Inimeste sekka satub nakkus vahetevahel, kui loomad, linnud või närilised reostavad listeeriaga inimest ümbritsevat keskkonda, tekitades inimeste seas üksikjuhtumeid või ka lokaalseid puhanguid. Eriti ohtlikud on närilised, kes oma väljaheidetega võivad nakatada nii ümbruskonda kui ka toitu ja vett.

Listeeriat võib sagedamini leida pehmete juustude (feta, bri, kamambeer), tarvitamisvalmis lihasaaduste (hot-dog, pasteet, eelvalmistatud liharoad), pastöriseerimata piima ja jahutatud mereandide seas. Listeeria tunneb ennast hästi külmkapi tingimustes ja võib seal säilida ning isegi paljuneda päevade ja nädalate kaupa, mistõttu tema levinud nimetus on ka „külmkapi mikroob“.

Kuumtöötlus ehk kuumutamine vähemalt üle 74°C muudab toiduained ohutuks, keetmisel hävib tekitaja momentaalselt.

Listerioos on harva esinev kuid ohtlik nakkus. Eriti ohtlik on see neile inimestele, kelle immuunsus on nõrgenenud: rasedad, eakad, inimesed nt HIV nakkusega. Rasedatel võib listerioos tekitada enneaegset- ja nürisünnitust. Selletõttu ei soovitata ühelgi neist langenud immuunsusega inimestel tarvitada toiduaineid, mis ei ole läbinud kuumtöötlust.

Mis ajendas mind sõna võtma selle listerioosi-saaga puhul?

Olen oma kvalifikatsiooni poolest kunagine kõrgema kategooria infektsioonist ja epidemioloog, omal ajal ka eriti ohtlike ja looduskoldeliste nakkuste osakonna juhataja tollases Tervisekaitse inspektsioonis. Kogu see ajakirjanduslik möll listerioosi ümber tekitab minus hämmingut ja soovi asjad selgeks teha tavalistele inimestele, kes on segaduses ja hirmul ohtliku nakkuse ees.

Viimaseks piisaks oli Pealtnägija saade, mis sundis viivitamatult tegutsema. Ajakirjanikud on tublid ja haaravad kinni igast kuumast teemast. Ka antud juhul oli ja on listerioosi probleem aktuaalne. Kuid viga on selles, et ajakirjanik hakkab läbi viima epidemioloogilist uuringut ehk toimingut, mis vajab erialast kompetentsi. Kuid ka see ei ole kõige hullem.

On lubamatu, et võetakse ette üks perekond, kes elas viie aasta eest üle suure tragöödia, kui nad kaotasid listerioosi tõttu oodatud kaksikud. Nüüd, kui perekond sai tagasi mingisugusegi hingelise tasakaalu, kistakse lahti vana haav, seostatakse aastatetagune haigus tänase listeeria-leiuga kalatöötlemise tehases ja ärgitatakse perekonda minema tehasega kohtuteed.

Ma ei räägi eetilisest küljest, kus sensatsiooni otsingul ei halastata perekonna tunnetele. Mind häirib antud juhul see, et ükski asjatundja ei pannud asju õigesse valgusesse. Viieaastase vahemaa järel ei ole võimalik kindlaks teha, missugune toit tekitas rasedal listerioosi. Kõige väiksema tõenäosusega oli see kala, sest terve hulk muid reostatud toiduaineid võisid seda teha.

Ärgitada perekonda minema kohtuteed M.V.Wooli tehase vastu on ebaõiglane nii töösturi kui ka perekonna suhtes. Tööstur saab asjatu süüdistuse, perekond saab uuesti traumeeritud kunagise õnnetuse detailse arutelu läbi. Ja mis on kõige kurvem – ükski asjapulk ei astu ei tehase ega perekonna kaitseks välja.

Kogu see möll M. V. Wooli tehase ümber kergitab tahes-tahtmatult esile vandenõuteooria ja konkurentide sepitsuste kahtluse. Sellistes tundlikes majandusharudes, nagu näiteks ka panganduses, võib üks lendu lastud sõna hävitada kogu ettevõtmise ja viia ka tublid majandajad pankrotti.

Selge see, et toiduohutus on eriti tähtis valdkond ja meie kõigi huvides on, et meie lauale jõuaks puhas ning ohutu toit ja vesi. Kuid võrdse kohtlemise põhimõte on sama tähtis. Kui juba korraldada totaalne kontroll, siis juba kõikides toitlusettevõtetes, teha seda ilma kärata ja õhutamata märulit meedias. Seda enam, et kala on ohtlike toiduainete nimekirjas esikohast kaugel.

Kokkuvõtteks

Üks mõtlemapanev tähelepanek – meil on mitmeid asutusi, mis on kohustatud listeeria hüsteeriale lõpu tegema, kuid need hoiavad suu kinni ja mingit märki ei ole, et nad sisuliselt sõna võtta püüaks.

Meil on Sotsiaalministeerium oma kantslerite ja asekantsleritega, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, Nakkuskeskus, Tartu Ülikool oma nakkushaiguste kateedriga – need kõik vaikivad. Kas see on argus, ükskõiksus või kompetentsi puudumine jääb mõtlemisaineks.

Ainus inimene Eestis, kes teab listeeriast kõike, on professor Mati Roasto – erudeeritud teadlane ja õppejõud, kuid maailmaparandajaks ta vist ei kipu.

Rahvas on hirmul ja segaduses, vaatab ehmunult kalalette, kus närtsib punane kala ja ei julge osta vaatamata dramaatiliselt langevale hinnale. Kuni listeeria möll ei vaibu, on minu soovitus: ostke kala julgelt, pange kohe ahju ja sööge ohutult ning isuga niikaua, kui see on odav!
Vastulause Nalli Kalikova arvamusartiklile

Anna Pihl ja Mihkel Kärmas


Nelli Kalikova arvamusartikkel sisaldab tänuväärset infot listeeria kui haiguse ja selle ennetamise kohta, aga kahjuks esitab mitmeid valeväiteid vastsündinu kaotanud pere suhtes ja selle juhtumi avalikustanud „Pealtnägija“ loo osas, alustades sellest, kuidas lugu sündis, lõpetades sellega, mis oli loo põhiline järeldus. See paneb küsima, kas Kalikova on üldse tegelikult kursis asjassepuutuvate dokumentide ja „Pealtnägija“ looga.


Lihtsalt öeldes oli toona loo kontekst see, et M.V. Wool, nende advokaat ja maaeluminister väitsid, et bakteritüvi ST1247 pole põhjustanud ühtegi surma. „Pealtnägija“ välja toodud vastsündinu juhtumis oli dokumenteeritud, et surma põhjustas just see tüvi ehk konkreetsed tõendid kummutasid lugupeetud härrade väited. Igaüks saab selles oma silmaga veenduda kõnealust lugu uuesti vaadates:




Kalikova märgib õigesti, et ajakirjanikud pole pädevad teostama epidemioloogilist uuringut. Seetõttu saamegi toetuda ainult ekspertidele. 2014. aastal hukkunud imikut ei seostanud “Pealtnägija” listeeriatüvega ST1247 kuidagi omaalgatuslikult, vaid selle tõi välja Euroopa Toiduohutusameti ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse ühine uuring, mis avaldati juunis ja on tänaseni leitav siin:




Kalikova eksib või eksitab lugejaid, nagu oleks „Pealtnägija“ ise pere üles otsinud või – veel enam – ärgitanud kohtusse minema. Kui tõime esimeses teleloos välja uuringus avaldatud faktid, tundis ema enda juhtumi ära ja võttis toimetusega ise ühendust. Me ei rutanud lugu avaldama, vaid see läks eetrisse kuu hiljem, kui ema sai konkreetse kinnituse Terviseametilt, et ST1247 oli tõepoolest bakteritüvi, mis leiti tema lapselt. Lisaks kinnitas tagantjärgi ka Ida-Tallinna Keskhaigla, et vastsündinu surma põhjustas just ST1247.


Samuti on ebatäpne Kalikova väide, et perekond kaotas listerioosi tõttu kaksikud. „Pealtnägija“ loos on selgelt öeldud, et esimene kaksik oli arenguhäirega.

„Pealtnägija“ loos on samuti selgelt öeldud, et me ei tea, kuidas täpselt bakter emaüsas lapseni jõudis. Seda võib ainult oletada. Tänase hetkeni pole aga bakteritüve ST1247 leitud mujalt kui M.V. Wooli tehasest ja eksperdid Veterinaar- ja toiduametist ning Veterinaar- ja toidulaboratooriumist seostavad seda ainult konkreetse tehasega.
Enne kõnealust lugu väitsid tehase esindajad mäletatavasti, et isegi kui konkreetne bakteritüvi ST1247 oli surnutel, puuduvad tõendid, et just see põhjustas surma. See konkreetne lugu näitas, et ST1247 on siiski tapnud inimese.

Kalikova mõte, et ametkonnad pidanuks listeeriaprobleemiga tegelema vaikselt, pole tõsiseltvõetav. Kuidas saaks seda teha varjatult pärast seda, kui rahvusvaheliselt on juba ilmunud sellised dokumendid ja artiklid, mis seostavad Eesti tootjat surmajuhtumitega üle Euroopa? Vastupidi – meie toiduainetööstuse huvides on, et kahtluseid kontrollitaks, probleem likvideeritaks ja seda võimalikult selgelt teavitataks. On omaette lugu, kuivõrd ladusalt VTA ning Terviseamet sellega hakkama said.


Nii Maaleht kui Delfi on avaldanud hulgaliselt üksikasjalikke ülevaateid ja aegridasid VTA leidudest ja ettekirjutustest tehasele kuni ajutise sulgemise otsuseni. VTA tõenditele vaatas otsa ka kohus ning jättis tootmise ajutise peatamise otsuse jõusse.


Kui Kalikoval või kellelgi teisel on tõendeid, et seda tüve on leitud ka mujal, siis ERR avaldab selle esimesel võimalusel. Ajakirjanduse roll on teavitada inimesi võimalikust ohust ja eriti sellisest, mis on lõppenud surmaga. Ema ise pöördus meie poole ja otsustas oma lugu jagada, et hoiatada, millega listeeria võib lõppeda, ja tehase esindajate valeväiteid ümber lükata. Tehase võimalik hagemine on perekonna vaba valik, meie kedagi sinna ei suuna, ei saa takistada ega anna hinnanguid, kas see on üldse perspektiivikas.


M.V. Wool on olnud kahtlemata väga tubli ettevõte, kuid probleemi ilmnedes poleks pidanud ründama ja süüdistama ametnikke, ajakirjandust ja keda kõike veel. Poleks pidanud kasutama tagatrepipoliitikat. Selle asemel oleks tulnud astuda samm tagasi, probleem tehases jõuliselt likvideerida ja täna oleks saanud astuda juba kaks sammu edasi ning kogu teema oleks unustatud.


Teema on kahtlemata emotsionaalne, aga antud juhul levitab vandenõuteooriaid ja ebatäpsusi hoopis arvamusartikli autor. Kinnitame veel kord, et „Pealtnägija“ annab endale selgelt aru, mis on kaalul ja kontrollib hoolikalt iga sõna, mis eetrisse läheb, ning on valmis ka neid tõestama.