Contra Foto: Rauno Volmar

Seega saab peatselt Contra tähelennu algusest veerandsada aastat. Esiklaps kandis lahedat nime „Ohoh!” Nüüdseks on neid lapsukesi, luulekogusid – uskumatu küll! –ligemale 30. Lisaks muidki lapsukesi: proosat, näidendeid, laulutekste, tõlkeid ja mida iganes.

Maalehel oli juba toona hea nina, mis haistis oivaliselt, et tollal veel laialt tundmatust noorest kutist Margus Konnulast saab peagi üks meie rahva lemmikuid. Sõnaseadjaid, kelle kelmikad ja vaimukad riimid tuju hääks teevad. Esimese üle-eestilise ajalehena oli just Maalehel au kenal sügispäeval 1995 olla tema kodus Urvastes vastuvõtul ning jutu kõrvale ampsata tema ema meile küpsetatud õunakooki. Juttu ennast sai lugejatele pakkuda nädal hiljem, viinakuu 12. päeval.

Too külaskäik jäi väga eredalt meelde. Kõigepealt tõi Contra näha oma luulevihikuid. Sellal oli tal neid ühtekokku juba kaheksa. Luuletusi neis aga üle tuhande. Sealhulgas selliseidki, mis trükimusta välja ei kannata, ütles ta toona. Seega igasuguseid ja neid tulevat nagu kuulipildujast. Tuleb siiani. Vaevalt nende koguarvu ta praegu isegi täpselt teab.

Contra nimi jäi talle külge Antsla keskkooli päevilt ja juhuslikult. Kuid eks ole ka juhustel oma eeldused. Eelduseks oli liignimi.

Ise seletas ta asja nii: ”Mind hakati mu pärisnime Konnula järgi Jimi Connorsiks hüüdma. Paljud ei osanud Connorsit välja öelda ja lõpuks saigi minust Contra.”

Samas kohas, koolis tuli talle ka luuletamiskihk kallale. Näitas sõpradele, neile tema luule riimid meeldisid ja lumepall jäigi kasvama. Contra nimi aga sai hiilgavaks kaubamärgiks.

Luuletamine pole Contra ainus kiindumus. Kõrvale mahub ka muusika kuulamine ja laulutekstide kirjutamine. Seegi pole veel kõik. Ta poleks Contra, kui näitlemine ei istuks.

„Olen läbi ja lõhki koomik,” teadustas ta toona Maalehe ajakirjanikele ja küllap ütleks praegugi. Läinud aastavahetuse eel jõudis Contra kogunisti eestlaste menusarjas „Õnne 13” uhke ülesastumiseni.

Kui 1995 nägi Contralt ilmavalgust esimene luulekogu, siis ei läinud kaua aega, kui rahva meeletule armastusele lisaks hakkas ka igasuguseid preemiaid talle sülle kukkuma. Suurema otsa tegi lahti Bernard Kangro kirjanduspreemia 2001. aastal. Paar kopsakamat veel: Oskar Lutsu huumoripreemia 2007 ning Eesti-Läti ja Läti-Eesti tõlkeauhind 2014. Üks viimaseid aga on Vikipeedia andmeil läinud aastal Läti poolt antud Tunnustusrist.

Contra 25 viimasest aastast võiks ja saaks 25 korda ka pikemalt siin kirjutada, kuid sellele loole etteantud tähemärkide arv on niigi juba täis ja üle. Aga kuidagi ei saa lõbusust hindava Contra puhul toomata jätta temalt kasvõi ühtki luulekatket.

vaid positiivseid laule loon

saab miinustestki plusse

las masendavalt nukker toon

jääb ajakirjandusse

Selline mees on siis nüüdseks 45aastane Contra ehk kodanikunimega Margus Konnula, keda ootab lähiajal ees silmitsi seismine meie riigi presidendiga, kes paneb Urvaste kuningale – sellise hüüdnime on Contra endale ise kunagi pannud – rinda teenetemärgi. Oli ka aeg seda saada juba!