Foto: Wikimedia Commons

Pärast üle-itaalialise karantiini väljakuulutamist meenutavad Rooma südalinna inimtühjad tänavad kaadreid Thomas Manni roomani järgi vändatud filmist „Surm Veneetsias“. Saateks Gustav Mahleri V sümfoonia. Itaalia kultusrežissööri Luchino Visconti film räägib mehest, kes otsustab armastuse tõttu kooleraepideemiast räsitud surevasse linna karantiini jääda.

Viiruse survel karantiinis elav Itaalia kohandab kõige karmimaid liikumispiiranguid, mis II Maailmasõja järel nähtud. Politsei kutsub häälekõvendajate kaudu inimesi koju jääma. Keelatud on rahvakogunemised, õppeasutused toimivad vaid interneti teel, baarid ja restoranid suletakse kell kuus õhtul. Laudade ja toolide vahel peab olema vähemalt 1-meetrine vahe. Muuseumid ja diskoteegid on kinni. Keelatud on ka pulmad ja isegi matused.

Inimesed on valitsuse otsusega kodudesse isolatsiooni sunnitud. Peamised lennud Rooma ja siit välja on tühistatud. 60. miljoni elanikuga Euroopa demokraatlikus riigis on elu seiskunud. Väikseimakski liikumiseks on vaja linnavalitsuse või siseministeeriumi kodulehelt alla laadida kaks eksemplari dokumendist, millega allakirjutanu kinnitab, et on kodust väljunud kas töö, tervisehäda, lähedase inimese abistamise või oma põhielukohta naasmise tõttu. Dokumendi puudumise või selles valeandmete esitamise puhul rakendatakse kriminaalkaristust.

Itaalias on igal aastal tavagripi tõttu teispoolsusse lahkunud ligi 10 000 inimest. Kerkib küsimus, miks tänavu ja nüüd, soojade ilmade hakul, need elupeatavad meetmed ja üldriiklik ennenägematu karantiin?

Itaallased arvavad, et ei peagi kroonviirusesse nakatunute arvu iga tund otse-eetrist teadma. See väsitab vaimu ja viib ära viimsegi energiavaru.

Kriisiolukorra lõpp on veel kaugel, kuid viimaste nädalate kogemuste põhjal on võimalik kokkuvõtteid teha. Peamine küsimus Itaalias on: "Miks just Itaalia?"

Firenze ülikooli professor: viirus võib olla kiiresti teisenev

Kohalikud viroloogid ei välista, et viirus ringles Itaalias juba jaanuari algusest. Mõnedel hinnangutel isegi juba mullu novembrist. Seega on sümptomiteta nakatunute arv palju suurem kui arvatud ja see tõsine proovikivi toimivale tervishoiusüsteemile.

Itaalia on teinud viiruse avastamisest alates inimnestele kümneid tuhandeid proove. Ehk seepärast ongi registreeritud haigete arv nii kõrge. Nüüd, mil haigus on laiemalt levinud, tehakse teste vaid raskete haigusnähtudega inimestele. Seega pole täna üleüldse võimalik arvestada, kui suur oli või on hetkel Itaalias tegelik nakatanute arv.

Firenze ülikooli hügieeni ja epidemioloogia professor Paolo Bonanni ütleb Maalehele, et hetkel pole võimalik kindlaks teha millal ja miks haigus Itaaliasse jõudis ja siin nii kiiresti levima hakkas. Kuid mingil põhjusel on Toscana maakonnas alates selle aasta jaanuari keskpaigast registreeritud raske kopsupõletikuga intensiivravi patsientide arvu kiire tõus. Toona kroonviiruse analüüse ei tehtud. Professor Bonanni arvab, et hiljem Itaalias leviv viirus muundus mingil arusaamatul põhjusel väga agressiivseks vormiks ja pole välistatud, et see teisendumisprotsess kestab.

Milano ülikooli viroloogiaprofessor Massimo Galli ütleb: „ Viirus avastati alles siis, kui väga eriliste raskete nähtudega inimesed kiirabisse pöördusid“.

Galli oletab, et haigus jõudis Itaaliasse juhuslikult, eirates seega alternatiivmeedia hüpoteese, et viirus toodi 15. miljoni elanikuga Lombardiasse justkui teadlikult inimese poolt Põhja-Itaalia väikestesse küladesse. Miskipärast pole Milano linnas viiruse levik sugugi nii suur olnud, kui maapiirkondades.

Nii jäävad õhku Itaalia niššimeedia küsimused. Kas viirus võiks olla inimloodud? Mis riike ja keda see vastne üleilmne kriis mõjutab või kellele kasu toob?

Suurim vaenlane on hirm

Kindel on, et sama kiirelt, kui levib viirus, levib hirm.

Enam kui 2000 aastat on läänetsivilisatsioonis valitsenud väärkäsitlus, et inimene teeb oma vaikuid ratsionaalse mõtlemise ja ühiskondliku dialoogi kaudu. Ja et mõistus ja emotsioonid on teineteisest lahus.

Hirm on emotsioon, mille kaudu on rahvaid valitsetud aastatuhandeid.

Hetkel on Itaalias palju arutletud teemal, et meie kõigi suurim vaenlane antud olukorras ongi hirm. Enam polegi mõtet rääkida paljuarutletud majanduslikust kahjust nii Itaalia, Euroopa kui Maailma tasandil. Vaenlane on antud olukorras viirus. Silmale nähtamatu ehk abstraktne oht, mida ei saa mõõta, kaaluda ega kinni püüda. Seega ka hävitada.

Itaalias on avatud palju abiliine inimestele, kes ei suuda üksi kodus oma hirmudega toime tulla. Riigitelevisioon teeb toetuskampaaniat – „kui sa kardad, helista kohe, me kuulame su ära!“

Või siiski? Ratsionaalsemal tasandil kusagil sügaval südamesopis mõtleb ikka keegi, et üleilmses kriisis oleks justkui Hiina mingil määral süüdi?! Ja Euroopas oleks kogu selle olukorra justkui valla päästnud temperamentsed, üksteist põsemusidega tervitavad itaallased?!

See teeb olukorra konkreetsemaks ja paneb paljud mõtlema populismist õhetaval viisil – meie ja nemad!, haiged ja terved! Isoleerime, märgistame ja hävitame teistsugused! Pikemas vaates viib see ühiskondade lõhenemisele.

Vanad vs noored

Teine veider „meie-nemad“ viirusekaosest tulenev lõhenemine ühiskonnas on vanad versus noored. Avalikkuse ette on toodud skaala eri vanusegruppide haigestumise kohta.

Keeruline näib olukord olevat 90+ eagrupis. Aga ega ka 50+ või 60+ ennast kuigi turvaliselt ei saa tunda. Kas meil on hea teada, et meie emad ja isad ning vanavanemad, õpetajad või head eakad sõbrad on lihtsalt määratud teispoolsusse siirduma? Kas me jätame nad selles absurdes olukorras üksi?

Esialgsete hinnangute ja Itaalia kogemuse põhjal ohustab haigus siiski kõiki, nii noori kui vanu.

Meenub mõne päeva tagune seik toidupoes, kus maskis ja kummikinnastega kassiir umbes 35. aastase mehe märkuse peale, et „õnneks surevad vaid vanad“, hüüdis ärritunult: „Kuidas te julgete nii öelda! Kas teil on hea meel, kui teie ema või isa sureb või kui keegi kaotab selle tobeda viiruse tõttu oma vanavanemad!“

Rangelt ühemeetri distantsi pidavas järjekorras seisjad sekkusid pahameelega. Noor mees toppis oma konservid, kuivained ja puhastusvahendid kiirelt kilekotti ja kadus. Järjekord jäi aga veel pikalt arutlema, kui piiratud mõne inimese mõttemaailm eakate inimeste suhtes on.

Mis saab Euroopast?

Ainuüksi Itaalias, mis on Euroopa Liidu kolmas majandus, hinnatakse pikemas perspektiivis kahjusid sadadesse tuhandetesse miljarditesse eurodesse.

Itaalia on seni olnud riik, mis on Euroopa Liidu fondidesse panustanud palju enam, kui sealt tagasi saanud. Seega on oluline küsimus, kuidas muutub viirusekaoses Euroopa? Kas ta suudab vastu pidada majanduspingetele, mil Saksamaal ja Prantsusmaal haiguspuhang alles ees seisab?

Teine oluline küsimus on, mis saab immigratsioonikriisist? Süüria põgenike probleem Türgi ja Kreeka piiril on praegu maailma uudistes viirusvaenlase tõttu tagaplaanile jäänud. Sama kehtib ka Põhja-Aafrikast saabujate kohta.

Samas tungivad meie igapäevasesse kõnepruuki viiruse hirmus sõjandusteminid. Vaenlane. Võitlus. Võit. Elu ja surm.

Üks küsimus Itaalia viimaste nädalate sündmuste taustal ongi see, kas me suhteliselt hiljuti tagasivõidetud demokraatias tahamegi üldse vabad olla? Või ootamegi, et kriisis tuleb meile turvalisus ja abi kusagilt „kõrgemalt poolt“.

Seega on praegune haiguskaos test nii Euroopa püsimisele kui demokraatliku läänemaalima väärtustele. Kui targalt me lähikuudel käitume, sellest oleneb, milliseks me kujundame oma tulevase ühiskonna.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!