Sulev Nõmmanni eesmärk on anda Siidrikoja toodanguga kodumaistele õuntele lisaväärtust. Foto: Anni Õnneleid

„Enamasti võtavad sõna need, kes arvavad, mitte need kes teavad,” ütleb tulise teema kohta Põlvamaal Valgjärve külas asuva Orava talu peremees ja Siidrikoja asutaja Sulev Nõmmann. Ta kasvatab õunu, kartuleid ja maasikaid ning valmistab õuntest tunnustust pälvinud siidreid nagu näiteks Snoob ja Hipster ning gaseeritud õunamahla Äpu.

„Minu arvates ei peaks poliitikud ennast üldse sellesse segama. See on puhtalt ettevõtjate ja koolide omavaheline asi. Kui ettevõtja teeb oma asja õpilase või kooli jaoks huvitavaks, siis on ju väga tore, kui tahetakse tulla. Tullakse ju vabatahtlikult. Me ei saa kellelegi öelda, et tule meile käsu korras saaki koristama. Samas on toidu tootmine tänapäeval äärmiselt põnev valdkond, kõik asjad käivad täppsitehnoloogiliselt.

Meil on kolm aastat kogemust, kui meie juures on käinud koos gümnaasiumi kümnes ja kaheteistkümnes klass. Nii kool, õpilased kui ka nende vanemad on selle üritusega väga rahule jäänud.

Meid võidakse nimetada lapstööjõu orjastajateks või kuidas iganes, aga reaalsus on see, et need noored on tahtnud linnast välja saada, teise keskkonda. Nad saavad kuus tundi teha füüsilist tööd, mis ei ole väga raske – õunu korjata. Paraku on terve rida füüsilisi töid, mis on lihtsamate killast, kuhu noored väga hästi sobivad.

Mida siis noored sellest saavad? Nad saavad huvitava vaatenurga, et elu maal on võimalik. Ühiskond tervikuna on ju loonud sellise kuvandi, et kõik normaalsed inimesed on maalt lahkunud ja alles on jäänud ainult ebanormaalsed, kes on kihistunud kaheks. Ühed on äärmiselt röövkapitalistlikud suurettevõtjad, kes ei maksa oma töötajatele korralikult palka ja võtavad tohutult võõrtööjõudu siia sisse. Ja siis on teine seltskond, keda võib nimetada jobudeks ja kes siis poe juures vaikselt õlut libistavad. See on kuvand, mida linnainimesele jätkuvalt sisse söödetakse.

Me oleme korraldanud noortele viimasel kolmel aastal ühe talgu- või ettevõtluspäeva aastas. Esimesel korral ei teadnud, kas keegi üldse bussi peale tuleb. Laupäeva hommikuks kella seitsmeks oli tellitud meie kulude ja kirjadega 50-kohaline buss Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumile lähimasse parklasse.
Siidrikoda valmistab õuntest mulliga õunamahla.
Foto: Anni Õnneleid

Üllatuslikult tuli kaks klassikomplekti täies koosseisus. Kella kümne ajal jõudsid nad meie juurde, pakkusime teed ja pirukat, tegime väikse sissejuhatuse ning siis läksime õunu korjama. Lõunapausil viisime nad Valgjärve kohvikusse ja pärast seda tegime tunnise koolituse maaettevõtluse teemadel. Rääkisime, kuidas tootmine käib, kuidas ettevõttes kulusid ja tulusid arvestatakse ehk suhteliselt populaarteaduslikus võtmes, kui huvitav on ettevõtlus ja et see on üks noorte inimeste valikuid. Seejärel korjasime veel õunu. Pakkusime neile õhtusöögi ja õhtul kell seitse sõitsid nad Tallinna tagasi.

Nende panus oli vägev – ühe päevaga korjasid nad kaheksa tonni õunu! Ettevõtjana jääme plussi. Aastas korjame 150-200 tonni õunu, alates juuli lõpust kuni novembrini, nii et kaheksa tonni päevas on suur kogus.

Nüüd on juba kolm aastat nii, et õpetaja helistab ja küsib, kas nad saaksid jälle tulla. Sotsiaalne nõudlus on tekkinud selle võimaluse järele, mida me neile pakume.

Samas maadleme meiegi tööjõu teemaga. Eelmine sügis oli meil tööl neli ukrainlast, praegu on kaks. Kaks ei saanud pärast piiride kinnipanekut enam Eestisse.”