Psühhiaater: umbes 20 000 inimest tarvitab pidevalt rahusteid ja uinuteid
Praegu on psühhiaatrid avalikkuse huviorbiidis sellega, et poliitikud skandaalitsevad, kas lasta noorukeid teie juurde ilma vanema nõusolekuta.
See on asja esimene pool. Teine pool on, mida nad sinna tegema lähevad.
Sugu vahetama muu hulgas.
Just! See on absurditeatri teine vaatus koos puändiga. Teismelised jooksevad psühhiaatrite juurde, et vahetada sugu oma vanemate teadmata. Ma ei tea, peate poliitikute käest küsima, mis see on, mis neid skandaalitsema paneb. On see rumalus? Või on see hoiak? Või on see – see kõige lihtsam eestikeelne termin – klähvimine. Ükski neist kolmest ei sobi konteksti. Niisugust asja lahendades ei tohi olla rumal, ei tohi klähvida, ei tohi võtta hoiakut, kui sa sellest mitte midagi ei tea.
Klähvimist ei ole võimalik kummutada muidu kui faktide, teadmiste ja tõenduspõhiste andmetega. Kui lähed ka klähvima, siis võidab kes? Võidab see, kes kõvemini klähvib. Ehk nagu ütleb Vladislav Koržets: vaidlustes ei selgu tõde, vaidlustes selgub see, kes on parem vaidleja. Nii ta on praegu.
Me peame väikese riigina suures hoovuses ujuma. Meie ju hoovusi ei tekita ja ei hakka neid ilmselt kunagi tekitama.
Kuhu XXI sajandi psühhiaatria on omadega jõudnud?
Psühhiaatria on jõudnud sinnamaani, et inimesed julgevad arsti juurde tulla. See on meie jaoks väga suur töövõit. Selle nimel me teeme koostööd perearstidega.
