Korv hakkas täis saama. Võtsin suuna kodu poole. Sattusin väikesele rohtukasvanud platsile, mida piiras kahest küljest tihe paju- ja kasevõsa. Selle taha jäi vana tume kuusik.

Keset platsi lamas pehkinud kasetüvi, oksad juba küljest langenud. Okste vahel kasvas rodu võiseeni, ulatudes tiheda võsa servani.

Kükitasin ja korjasin neid, kui kuulsin, et keegi pressib ennast rabinal läbi võsa. Hääle järgi oli see keegi suur ja tulekusuuna järgi otsustades hakkas kohe seentele peale astuma.

Köhatasin hoiatavalt paar korda. Hetk vaikust, siis rabisesid oksad taha ja kõrvale ning põõsaste vahel vilksatas midagi tumedat.

Metssiga, mõtlesin ja tõusin püsti. Kasetüve teise otsa juures, suure sarapuupõõsa kõrval ajas end tagakäppadele suur tumepruun isakaru. Ta tõusis aina kõrgemale, kuni minu pea vajus teda vaadates kuklasse.

Pole võimalik, mõtlesin. Nii suurt karu pole olemas!

Seal ta aga seisis, suurte küüntega esikäpad mööda külgi alla rippumas. Seisime ja jõllitasime teineteist. Sekundid tiksusid. Mõtlesin, kas ta saab aru, et olen inimene? Mul oli roheline dress, roheline müts ja päikeseprillid. Karul ei pidavat olema just kõige teravam nägemine ja tuul puhus tema poolt. Mõtlesin, et kaua me teineteist vahime? Uurisin teda hoolega. Karu kehakeel väljendas täielikku nõutust, umbes nii, et mida ma siis nüüd pean tegema?

Arvasin, et enne kui tema otsusele jõuab, on minul targem lahkuda. Kuidagi tobe tundus selga keerata ja minema kõndida, äkki mõtleb, et kardan teda.

Vaatasin maha, seal oli veel paar seent. Kükitasin aeglaselt ja korjasin need korvi. Tõusin püsti — karu ikka seisis. Astusin mõned sammud eemale, karu ikka seisis. Tegin veel kümmekond sammu ja vaatasin tagasi — karu ikka seisis. Noh seisa terviseks, mõtlesin ja tulin koju.

Tunne oli nagu oleksin saanud ilusa kingituse. Lõpuks ometi nägin karu!

Hea lugeja! Kui sinulgi on olnud looduses meeldejäävaid kohtumisi, jaga neid meiega aadressil veeb@maaleht.ee.