Ja eks sellega ole ka nii, et kuidas kellelegi. Kes loodab korvide ja ämbrite kaupa seeni metsast välja tassida, et nende pealt kõva raha teenida, peab ilmselt pettuma. Kes lepib väikese vaheldusega leivakõrvase sekka ning mannergutäie soolaseentega, on aga õnnelik ja rahul, et talvel põhjust sahvrisse minna.

Eeloleval nädalavahetusel metsa minna ei tasu

Bioloog ja seenesõber Tõnu Ploompuu teab pärast teisipäeva ennelõunal Harjumaa metsades tehtud tiiru rääkida, et kui erinevaid seeneliike leidus päris palju, siis enamasti olid liigid, mida tavaliselt võib korraga ühes paigas kasvada kümneid või sadu, seekord esindatud vaid üksikult.

„Seenenäituse saaks ära korraldada, aga endale söögiks korjamiseks on seeni napilt. Oli üksikuid haava-, kivi- ja tammepuravikke, olid mõned kuuse- ja kaseriisikad, aga enamasti oli tegu vanade seentega, noori seeni pole peaaegu üldse viimase nädala jooksul välja tulnud,” kirjeldab Ploompuu metsas nähtut. „Viimatine kuiv nädal on nii Harju- kui Läänemaal, kuuldavasti ka Võrumaal seente tulekule kriipsu peale tõmmanud. Isegi nii, et noored seened hakkasid juba ära kuivama. Ja see eilne vihm oli ka rohkem selline seenevihm, mis aga kuivaga on seente väljatulekuks liialt kasin. Praegu julgen küll öelda, et järgmiseks nädalavahetuseks ei maksa seeneleminekut planeerida.”

Tõnu Ploompuu hinnangul peaks seened taas metsa alla tooma, küll mõnevõrra hiljem kui tavaliselt, soe vihm, mida sajab nädala jooksul alla vähemalt veerandi kuu normi ehk siis 20 mm, veel parem 30–40 mm. Ta ütleb, et nõnda saab prognoosida üldiselt, et seened peaksid ilmuma, iga konkreetse seeneliigi kohta aga selliseid prognoose teha ei saa – mõnes kohas nad tulevad, mõnes kohas võivad ka mitte tulla.

Soe vihm ja sellele järgnev soe ilm peaks seega seened taas kasvama panema ja praegused prognoosid näitavad, et soojus peakski septembrikuu keskpaigani jätkuma. Ent kui nüüd veel pikalt kuiva peab, siis tänavu Tõnu Ploompuu arvates õiget riisika-aastat ei tulegi.

Käid pika maa, leiad paar seent

Allakirjutanu kogemus selle aasta seenelkäikudest ütleb, et vähemalt Põhja-Eesti metsades ehk siis Aegviidu ja Riisipere kandis augustikuus mingit erilist seenerohkust ei esinenud. Korjata andis, aga saak oli suhteliselt napp – enamasti leidsid korvi tee erinevad puravikud, pilvikud ja männiriisikad kupatamiseks ning kukeseened ja lambatatikud soustiks. Sekka mõned männi- ja pihkased liimikud.

Iseloomulik näib tänavu seeneilmas olevat see, et ei õnnestu leida selliseid kohti, kus võid hoobilt pool korvi täis korjata – seened on üksikult, sh ka kukeseened, kes ju ometigi armastavad kasvada hulgakesti koos. Et seent leida, tuleb metsas üksjagu palju ringi trampida. Mis iseenesest on ju tervisele kasulik ja igati tore. Metsi ja seente hingeelu vähegi tundes ei jää ju päris ilma kunagi, midagi ikka korvi pista sünnib. Samas kehtib vähemalt minu jaoks seenelkäigu juures sama põhimõte nagu ka kalapüügi puhul – tähtis pole niivõrd tulemus kui protsess. Varahommikuses osoonilõhnalises metsas jalutada on ju igati meeliülendav.
Loo autori augustilõpu seenelkäik Aegviidu ümbruse metsadesse tõi korvi põhiliselt võipuravikke.

Hea aeg on aga just praegu minna metsa pohlale. Pohli ehk palukaid on tänavu meie okaspuumetsades palju, kergesti võib leida kohti, kus metsaalune lausa punetab. Lootusetult hilja pole veel ka mustika korjamiseks, siin-seal tuleb kindlasti ette ka selle tõmmu marja lähedase sugulase sinika marju täis puhmaid. Seega, kes ka seentest suuremat ei hooli või neid hästi ei tunne, võivad lasta näppudel väledasti käia pohla- või mustikapuhmade kallal – pärast talvel moosi saia peale määrides ütlevad teised pereliikmed kindlasti aitäh.

Marju palju, seeni kasinalt

Seentega sina peal olev doktor Teele Jairus, kes läheb 5. septembril suure seeneretkeliste grupiga metsa, et muuhulgas koguda ka võimalikult erinevaid seeni Tartu Ülikooli loodusmuuseumis 6. septembril avatava seenenäituse jaoks, ei julge kinnitada, et hea marjaaasta peaks kindlasti tähendama ka seente kasvamiseks sobivat aega.

„Ma ei tea, kas seda on uuritud ja niikuinii on väga keeruline tõestada, et kui marjade kasvuks on soodne aeg, siis see samamoodi oleks soodne ka seente jaoks,” märgib Jairus. „Tegemist on väga erinevate organismidega, nende kasvamine oleneb paljudest erinevatest asjaoludest, sh temperatuurist ja niiskusest mitte ainult viljakehade arenemise ajal, vaid kogu perioodi vältel.”

Mis tänavust seenekasvu puudutab, siis Teele Jairus on seda meelt, et eelmise, haruldaselt kuiva suvega võrreldes peaks tänavu seeni metsades ikka rohkem leiduma. Ise käis ta viimati Põlvamaa metsades augustikuu keskpaigas ja möönab, et tänaseks on olukord kindlasti kõvasti muutunud. Toona oli söögiseentest leida peamiselt kukeseent ja üksikuid puravikke, sealkandis tavalist kitsemamplit aga siis veel ei olnud.

„Ma ei ütleks, et seente osas olukord metsas võiks lausa üleöö muutuda, aga päev-paar pärast suuremat vihma võiks loota küll, et nad hakkavad kiiremini kasvama,” selgitab ta. „Seente kasvamise kiirus on ka erinev – kukeseen näiteks on suhteliselt aeglase kasvuga, puravikud seevastu kasvavad märksa kiiremini.”

Et seeneolukorraga metsades täpselt kursis olla, tuleb seal pidevalt käia ja tähelepanekud mällu talletada, mingeid seaduspärasusi või prognoose võimaliku seenesaagi kohta on Teele Jairuse kinnitusel keeruline teha. Ainus kindel reegel seente osas on see, et mõnel pool neid on, mõnel pool mitte.