Heino teadmised endisaegsete mängumeeste ja juhtumiste kohta on väärtuslikud ning tema mälestusi ja kandlelugusi on hulgaliselt talletatud nii Eesti Rahvusringhäälingu fonoteeki kui Eesti Rahvaluule Arhiivi. Heino oli esimene, kes hakkas Eestis mängima elektrikannelt. See nuputati välja koos kitarrist Enn Purjega 1970-ndatel, kui Heino oli elama asunud Karksi-Nuia. Viimastel aastakümnetel tegi Heino palju koosmänge kitarrist Väino Eroga.

Igapäevaselt oli Heino tegev ehituses. Selles vallas töötas ta Otepääl, Karksi-Nuias ja Vasalemmas. Heinole oli oluliseks tema suur perekond ja kaunis kodu Karksi-Nuias. Nii nagu ta oli kirglik pillimängus, elas ta kirega kogu oma elu. Sarnaselt suhtus ta ka töösse.

Minu tutvus Heinoga algas tänu Eesti Folkloorinõukogu rahvakandlemängijate kaardistamise ja jäädvustamise projektile. Sealt edasi viis elu meid kokku arvukatel mängudel Viljandis, Tallinnas ja mujal. Heino oli hinnatud õpetaja August Pulsti õpistu korraldatud rahvapilli koduõppe projektis. Temalt saadud õpetust pean kalliks ja annan seda edasi oma õpilastele.

Lõpetan selle lühikese järelhüüde Heino Sõna enda sõnadega: “Kallid sõbrad! Kõlagu eesti kannel teie hinges ja südames igavesti!”

Kallis Heino, ka Sina kõlad meie hinges ja südames igavesti!