Tarmo Soomere metsandusest: teadus aitab tugeva polariseerumise või hääleka vähemuse puhul mõistlikke lahendusi leida
Metsa saatus puudutab väga paljusid. Seetõttu on mitte ainult loomulik, vaid väga õige, et metsanduse tuleviku kujundamisse ja vastava arengukava koostamisse on kaasatud kogu osapoolte spekter. See sisaldab äärmiselt erinevate vaatekohtadega huvirühmi. Märgatav osa neist rühmadest interpreteerib aga kaasamisprotsessi süstemaatiliselt mitte klassikalise diskussioonina või kompromissi otsimisena, vaid sobiva keskkonnana oma vaatenurga pealesurumiseks, mõne teise osapoole halvustamiseks ja ründamiseks ning kohati isegi protsessi lämmatamiseks.
Selline toimimisviis on tehniliselt reeglitega kooskõlas ja loomulikult juriidiliselt korrektne. Põhimõtteliselt peegeldab osapoolte erinevaid väärtusi, kuid on sisuliselt vastuolus kaasamisprotsessi mõttega. Teisisõnu, klassikalise demokraatliku protsessi mõiste on mõneti uuenduslikult (et mitte öelda ebatavaliselt) sisustatud. Riik suhteliselt aeglaselt muutuva kehandina ja enda jaoks kivisse raiutud käsulaudadega ei ole lihtsalt jõudnud selliselt muutunud sisuga kohanduda. Praeguses seisus on protsessi vedajal tugevasti piiratud kaalutlusõigus ja kohustus kõiki argumente käsitleda võrdselt kaalukaina.