Rebane Tallinnas. Foto: Sven Arbet

Linnade mõju ulatub aga linnapiiridest kaugemale. Linnasid siduvad transpordivõrgustikud, sealt pärinev õhureostus ning prügi mõjutavad üha enamaid looduslikke elupaiku ning praeguseks on inimmõjudest täiesti puutumata vaid murdosa maa elupaikadest.

Linnadesse ei satu metsloomad aga vaid juhuslikult, nende elupaikade järk-järgulise linnastumise tulemusena. Linn meelitab loomi, täpselt samamoodi nagu inimesi.

Inimesi meelitab linna ressursirohkus, stabiilne elukeskkond, mugavus, meelelahutus. Mis on linnakeskkonna juures aga ühele metsloomale meelitavat?

Esiteks on linnades võimalik rohkem toitu leida. Inimesed toidavad oma aedades linde ja muidki loomi, lisaks on palju toitu saadaval prügis.

Linnades on alati leida vett, kliima on stabiilsem ning majade-aedade-parkide vaheldumisega on loodud mosaiikne elupaik. Kiskjaid on linnades vähem kui maal. Kasse-koeri on küll omajagu, kuid enamasti saavad nad kõhu kodus täis ja on liiga laisad saakloomi püüdma.

Igal mündil on aga kaks poolt, ja nii ka mugaval linnaelul. Linnade negatiivse mõjuna metsloomadele on muuhulgas välja toodud õhu- ja vee-, valgusreostus, kehva kvaliteediga toit ning uutmoodi haigused. Kõiki neid tegureid on inimestel seostatud suurema vähiriskiga. Õhureostus suurendab kopsuvähi riski, valgusreostus on seotud hormonaalsete vähkidega, liiga kaloririkas ja vähekvaliteetne toit aga ülekaalulisusega, mis on üks olulisemaid vähi riskitegureid.
Foto: Akatamm, Wikimedia

On loogiline eeldada, et metsloomad on nende tegurite poolt samamoodi mõjutatud kui inimesed. Kuigi loomade kohastumine eluga linnas on üks kiiremini arenevaid ja põnevamaid uurimisteemasid evolutsioonilises ökoloogias, ei ole siiani teaduskirjanduses arutatud võimalust, et linnakeskkond loomadel, nii nagu ka inimloomal, vähki võiks põhjustada. Selle teadmisteaugu täitmiseks (või täpsemalt, augu olemasolule osutamiseks) avaldasin koos kolleegidega jaanuarikuus artikli ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.

Üldiselt on levinud arusaam, et metsloomadel on vähk väga haruldane. Ühelt poolt võib see olla tõsi, sest enamik loomi sureb looduses muudel põhjustel – kiskjate hammaste vahel, nakkushaigustesse või nälga. Samas on uuringud näidanud, et vähki esineb praktiliselt kõigil loomaliikidel. Isegi paljastuhnuritel, keda pikalt peeti vähivabaks liigiks, on nüüdseks vähk tõestatud.

Isekate, koostööst keelduvate ja kontrollimatult paljunevate rakuliinide esilekerkimise võimalus on lihtsalt midagi, millega kõik hulkraksed organismid peavad arvestama. Ning selle vältimiseks on kõigil liikidel olemas kaitsekohastumused.

Looduslikes elupaikades elavad loomad sarnanevad suuresti eelajalooliste või traditsioonilise eluviisiga inimpopulatsioonidega, kus vähi esinemissagedus oli madal. Seda tuli ette, kuid enamasti suutis organism haigust kontrollida või suri inimene enne vähi mõjulepääsu muul põhjusel. Vähk on moodsa elukeskkonna põhjustatud haigus, ja seda nii inimesel kui loomadel.

Veereostus on üks enim uuritud vähi riskitegureid metsloomadel. Näiteks on näidatud, et alumiiniumitöötlemise tehaste läheduses elavatel valgevaalade hulgas vähki haigestumus umbes 30%. Enamik linnaveekogusid, mis on oluliseks elurikkuse kogunemispaikadeks, on samuti reostunud nii keemiliste ainete kui mikroplastikutega. Milline on aga sellise elukeskkonna mõju linnaloomade tervisele, on väga vähe uuritud.
Vähk ei ole ainult inimese haigus. Kõige ilmsem on see arusaam inimese poolt mõjutatud keskkondades elavatel loomadel. Näiteks reostunud meredes elavatest valgevaaladest on vähki haigestunud pea kolmandik.
Foto: Steve Snodgrass, Wikimedia

Valgusreostuse vähkitekitav mõju avastati esimesena öises vahetuses töötavatel naistel, kellel suurenes rinnavähi ja muude hormonaalsete vähkide tekke tõenäosus. Hilisemad uuringud on näidanud, et ka laboriloomadel (hiirtel-rottidel) põhjustab juba vähene valgus öisel ajal vähi tekkele viivaid muutusi.

Kõigil loomadel on vaja loomulikku öö-päeva vaheldumist ja öist pimedust, et organism saaks tegeleda enda parandamise ja hooldamisega. Linnades pimedust aga ei ole ning linnavalgus meelitab loomi ökoloogilise lõksuna, luues mulje suuremast turvalisusest.

Valgusreostuse mõju linnaloomade hormoonitasemete muutustele on küll leitud, kuid võimalust, et see sarnaselt inimestele võiks viia vähi tekkeni, pole siiani uuritud.
Nii inimesel kui muudel loomadel on öösel vaja pimedust, et melatoniinitase saaks tõusta ja alla suruda organismi põletikuprotsesse. Loomuliku pimeduse puudumine viib organismi stressi ja võib põhjustada vähki. Pildil Pariisi valgusreostus.
Foto: NASA

Ülekaal, ühekülgne ja ebatervislik toit on tänapäeva inimeste üks suuremaid terviseriske. Ka linnaloomad söövad teistsugust toitu kui see, millega nad looduses kohanenud on. „Läänelik“ toit on viinud vähi esinemistõenäosuse hüppelise suurenemiseni paljudes traditsioonilise eluviisiga inimühiskondades, sealhulgas näiteks inuitidel.

On loogiline näha sama seost ka linnaloomadel, võttes arvesse nende muutunud toidulauda. Ülekaalulised oravad-pardid ei ole linnades haruldane vaatepilt. On aga üllatav, et linnatoidu mõju loomade tervisele on siiani väga vähe uuritud. Isegi arusaam, et sai on lindudele vale toit, põhineb peamiselt tervel mõistusel ja vähem teadusuuringutel, mille läbiviimiseni ei ole lihtsalt jõutud.
Ülekaaluline orav toitumas prügist Kanadas, Montreali linnas.
Foto: Taxiarchos228, Wikimedia

Mida lähemalt loomad inimese muutunud elukeskkonnaga kokku puutuvad, seda tõenäolisem on vähk neil surmapõhjusena. Mõelgem näiteks kodu-, lemmik- ja loomaaialoomadele, kellel vähk on üsna tavaline. Linnaloomad on oma elukeskkonna poolest ehk umbes lemmikloomade ja metsaloomade vahepeal, samas on nad vähi uurimise seisukohast täiesti avastamata maaks.

Üheks oluliseks teguriks, mida lisaks muutunud elukeskkonnale vähi puhul silmas tuleks pidada, on muutunud eluiga. Vähk on vanusega seotud haigus. Inimesed surevad nii palju vähki just sellepärast, et nad elavad vanaks ega sure enam muudel põhjustel.

Kui linnas on loomade kisklusrisk madalam ning toitu rohkem leida, võib eeldada, et ka loomade keskmine vanus on linnas kõrgem kui looduslikus elupaigas. Siiani on aga linnaloomade vanust väga vähe uuritud ning veel vähem on teada selle võimalikust seosest suurenenud vähiriskiga. Mõned uurimused aga viitavad, et linnades on tõepoolest rohkem vanu loomi kui maal.

Linnaloomade vähi uurimine aitab meil paremini mõista, kuidas me oma elukeskkonda ümber kujundades end sellele tõvele haavataks oleme muutnud. Lisaks saab linnu käsitleda evolutsiooni „laborina“ – loodusliku valiku tulemusena jäävad linnas ilmselt eelistatult ellu loomad, kes linna negatiivsete mõjudega kõige paremini toime tulevad. Nii võiks linna- ja maaloomade võrdlus ehk aidata leida geenivariante, mis võimaldavad linnareostuse vähkitekitavast toimest üle olla. Ehk peitub sellistes uuringutes ka vihjeid vähiravi arendamiseks.
Linnaloomad ja nende kohastumused eluks linnas on võtmeks linna vähkitekitava mõju uurimisel ka inimesele. Reesusmakaagid Indias Agra linnas.
Foto: Thomas Schoch, Wikimedia

Et mõista linnakeskkonna ja vähi seost, tuleks astuda järgnevad sammud. Esiteks, uurida vähi esinemissagedust linnaloomadel ja võrrelda seda samade liikide looduslikus keskkonnas elavate populatsioonidega. Teiseks, võrrelda linna- ja maaloomade asurkondade vanuselist struktuuri ning põhjuseid, mille tagajärjel loomad linnas ja maal surevad. Kolmandaks, tuvastada eksperimentaalse lähenemisega linnakeskkonna tegurid, mis vähi tõenäosust suurendavad. Ja neljandaks, leida geneetilised erinevused maa- ja linnaloomade vahel, mis on seotud vähi tekke ja vähi kaitsega.

Linnaloomade vähi parem mõistmine aitab aru saada ka sellest, kuidas meie moodne elukeskkond meid ennast mõjutab. Inimene on samamoodi linnastuv loomaliik, ning keskkond ja evolutsioon kujundavad teda sarnaste põhimõtete järgi kui teisigi elusolendeid. Linnaloomad on ideaalseks mudelsüsteemiks inimesega tänapäevases elukeskkonnas toimuvate muutuste mõistmiseks. Mõistes linnakeskkonna ja vähi seost, saame kujundada linnu nii, et nende negatiivsed mõjud oleksid minimaalsed nii inimese kui ka teiste linnaloomade tervisele.

Allikas: Zooloogid 2.0 blogi