Tõnis Kaasik Aron Urb

Tiitleid ja ametinimetusi võiks 1949. aastal sündinud Tõnis Kaasiku nime ette laduda rohkesti, märgilisemad neist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene keskkonnaminister, Stockholmi Eesti keskkonnainstituudi asutaja, Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla rajamise eestvedaja, ettevõtete AS Ecometal (vanaakude ümbertöötleja), OÜ Weerec (elektroonikajäätmete ümbertöötleja) ja OÜ Höhle (optilise sidekaabli torude tootja) asutaja ja osanik. Lisaks on ta taastanud ajaloolise Saka mõisakompleksi, luues sinna noobli majutus- ja toitlustusasutuse. Ja teinud palju muud, mis ikka otsapidi keskkonnakaitse valdkonda ulatub.

Märgiline on juba kasvõi Kaasiku sünniaeg, mis langes aastale, mil sai alguse aatomiajastu – 29. augustil 1949 õhkas Nõukogude Liit Kasahsatanis Semipalatinski polügoonil inimkonna ajaloo esimese tuumapommi. Oma hilisemas elus saab ta toonaseid aegu ja nende järelmõjusid sõna osteses mõttes oma nahal taas läbi elada, sest just Sillamäel, üleliidulises salajases kombinaadis nr. 7 toodeti 1950ndatel aastatel viiendik uraanist, mis N. Liidu tormilist tuumaprogrammi toitis. Diktoneema kiltkivist uraani utmine aga jättis Sillamäele, maha tohutu hulga radioaktiivseid jäätmeid.

Tõnis Kaasiku noorus ja ülikooli lõpetamine jääb aega, kui keskkonnaalane liikumine maailmas üldse alguse sai – 1962. aastal, mil ilmus Rachel Carsoni bestselleriks saanud raamat „Hääletu kevad”. Toonasest hääletust kevadest, mis oli langenud ühe Carsoni kirjeldatud pestitsiididest laastatud paikkonnale USAs Pennsylvanias, sai tänavu uus hääletu kevad, kui koroonaviirus mattis enda alla kogu maailma.

„Põhjused võivad olla erinevad, aga maailm hoiatab,” ütleb Tõnis Kaasik oma raamatu eessõnas.

Kui 22. aprillil 1970 toimus esimene üleilmne Maa päev, mille üritustes osales enam kui 20 miljonit inimest, oli selge, et seda liikumist pole enam võimalik peatada ega maha vaikida. Toona Aegviidu metsamajandi loosuskaitseinspektorina töötanud Tõnis Kaasikule sai samuti selgeks, et oma edasise elu seab ta keskkonnakaitsja radu mööda.

Kakskümmend aastat pärast neid sündmusi sai Kaasik keskkonnaministriks – ta oli N. Liidu aegne viimane, ja uue Eesti Vabariigi esimene keskkonnaminister, kellel õlule langes toona hulgaliste rahvusvaheliste lepingute allkirjastamine, aga näiteks ka nõukogudeaegsete ettevõtete, sh TK Ookean ülevõtmine jmt.
Tõnis Kaasik pühendab raamatu „Keskkonna rakkes elu” oma lastele ja lastelastele. „Et te teaksite,” märgib autor.
Ain Alvela

Praegu on keskkonnaministeeriumis ametis veel kolm inimest, kelle Tõnis Kaasik omal ajal tööle võtnud. Üks neist, tänane merekeskkonna asekantsler Harry Liiv, märgib, et on Tõnis Kaasikuga kokku puutunud kaugelt pikema aja vältel, kui 30 aasta pikkune töö keskkonnaministeeriumis.

„Tema tegevus Sillamäe jäätmehoidla rajamisel ja teiste keskkonnaalaste projektide eestvedamisel on olnud pikaajaline, aga aeg on näidanud, et need on tulemuslikud,” ütleb Harry Liiv. „Nüüdseks on jäätmehoidla kaudu välja arendatud ka Sillamäe sadam. Aga ka muudes keskkonda puudutavates valdkondades on Tõnis teinud rasket, kuid tänuväärset tööd.”

„See raamat ei ole keskkonnakaitse ajalugu, samuti ei ole need lood minu memuaarid ega isiklik elulugu. Pigem olen siia koondanud peamiselt viimase poole sajandi jooksul nähtud, läbi elatud ja kogetud keskkonnasündmused nii Eestis kui välismaal,” kirjeldab autor oma uut raamatut. „See on ühe viiskümmend aastat looduskaitset teeninud mehe lugu, subjektiivne ja valikuline meenutus tema kokkupuudetest keskkonnakaitsega.”

Raamatu kirjutamist alustas Tõnis Kaasik juba 2017. aasta alguses ja lootis selle valmis saada oma 70. sünnipäevaks, aga nii siiski ei läinud – käsikiri valmis lõplikult tänavusel koroonakevadel, kui autor nädalaid koroonaviiruse eest n-ö kodus maapaos viibis.