“Siit laudast on palju inimesi läbi käinud, mitte keegi pole pidama jäänud,” teatas perepoeg Leino Kullamägi. Sven Arbet

“Paljudele tuleb üllatusena, et tahan piimakarjaga lõpetada. Aga mul ei ole töölisi kusagilt võtta – joodikutega ei ole võimalik tööd teha ja teine osa inimesi, kel pangaarved on võlgade tõttu arestitud, tahavad ainult mustalt tööd teha. Lõpuks ütles tervis ka üles, operatsioonijärgselt on väga raske laudas lüpsta,” rääkis Anne Kullamägi, kes on Lääne-Virumaal tuntud põllumajandustootja.

Hiilgeaegadel oli Sarapiku Pii­ma osaühingu lautades 340-pealine kari aastalüpsiga üle 9600 kg lehma kohta. 2007. aastaks kerkis vanade majandilautade kõrvale nüüdisaegne lauda­hoone noorkarjale.
Veel kümmekond aastat tagasi oli Anne Kullamägi lootusrikas, uude lauta plaaniti tuua robotid ja karja veelgi laiendada.
Karin Kaljuläte

Toona olid perenaisel suurejoonelised plaanid: ehitada Vaiatu külla kahekorruseline farm lüpsirobotitega. Paraku pole see plaan teostunud. Ka on osa maid nüüdseks rendile antud ja viljakasvatusega enam ei tegeleta.

Anne Kullamägi selgitas, et tasapisi on ta oma karja vähendanud juba pikemat aega. Kuna OÜ Sarapiku Piim on E-Piima liige, siis müüdi lehmi ja vasikaid elusloomadeks E-Piima kaudu. Osa loomi saadeti ka Oleg Grossi lihakarni. Nüüd pani Kullamägi müüki 70 lehma ja on saanud juba mitu pakkumist.

“Mul on uus laut küll ja tahtsin seda kaasajastada, aga enam ei suuda, sest käsi ja jalg on mul opereeritud,” rääkis naine.

Lehmalüps ühe käe ja põlvega


Sarapiku Piima perenaine kirjeldas, kuidas ta kukkus libedal laudapõrandal, misjärel parem käsi murdus mitmest kohast. Kätt opereeriti Tartu ülikooli kliinikumis ja see ühendati traatidega, nii et algul sai vaid kahe sõrmega tööd teha.

“Mul töötas ainult kaks sõrme, nii pidin ainult põlvega ja ühe käega lehmi lüpsma,” kirjeldas Anne Kullamägi. Siis aga juhtus laudas uus õnnetus – lehm lõi perenaisel põlve katki. Ta kirjeldas, kuidas jalg läks seepeale üleni lillaks. Perearst soovitas määrida ja kinni siduda. Nii ta siis lonkaski mitu kuud.
Kui keegi appi ei tule, siis oma poeg ikka aitab. Pildil on vanas laudahoones tööhoos perepoeg Leino Kullamägi.
SVEN ARBET

“Võtsin postist kinni ja lüpsin lehmi.” Lõpuks ei suutnud naine enam kummardadagi ja elukaaslane viis ta Tallinna erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

“EMOs saadeti kohe operatsioonilauale. Menisk oli seest puruks läinud, mädanes. Kõhred, luuotsad olid mädanenud, ja perearst ütleb, et määrige,” kritiseeris Anne Kullamägi. Lisades, et kui ta poleks viimasel hetkel EMOsse jõudnud, oleks praegu ühest jalast ilma olnud, sest perearst ei saatnud teda mitte ühelegi uuringule.

Ilmselge, kui tuline vajadus oli sel perel töökäte järele laudas. Eriti siis, kui perenaine oli haiglates.
Pildil on Anne Kullamägi 2007. aastal toona valminud uues noorkarjalaudas. Nüüd oleks ta õnnelik, kui saaks kõik oma viimased lehmad müüa elusloomadeks.

KARIN KALJULÄTE

Ainult joodikud ja võlgnikud

“Panen töökuulutuse lehte, aga tulevad ainult joodikud,” ahastas perenaine, kes mingil juhul oma loomi hooletute inimeste kätte ei taha usaldada. Sest mida sa teed sellisega, kes esimesel päeval on kaine, teisel päeval juua täis, kolmandal päeval lõhub juba traktorit ning siis on kaks nädalat kadunud.

“Siit laudast on palju inimesi läbi käinud, mitte keegi pole pidama jäänud,” kirjeldas ka perepoeg Leino Kullamägi, kelle õlul on praegu Sarapiku Piimas koos karjak Üllar Kudrega kogu laudamajandus: nad puhastavad vahekäikusid, lükkavad sõnniku välja, sööda ette, ühesõnaga teevad kõik tarviliku. Firma tegevuse jätkamiseks oleks hädasti karjakuid ja lüpsjaid juurde vaja. Aga kuna töökäsi pole, ongi loomapidamine läbi.
Praegu püsib laudamajandus Sarapiku Piimas veel Üllar Kudre ja Leino Kullamägi abiga.
SVEN ARBET

“Eestis ongi kujunenud nii, et lauta tööle pakuvad end veel vaid joodikud või need, kes tahavad mustalt tööd teha, sest kohtutäiturid on arved arestinud,” on Sarapiku Piima omanik kibestunud.

Tema elukaaslane Urmas Riik kirjeldas kohalikku tööjõuturgu Lääne-Virumaal aga nii: nad tulevad, kilekott näpus, ja kohe nõuavad midagi. Neile antakse tasuta maja, kus elada, renti ei küsita, ainult elektri eest maksavad. Aga uued töötajad ainult joovad, kui saavad, ei tule tööle, esimene asi on pudel.

“Olen nad mitu korda majast välja tõstnud, sest seal ainult juuakse. Siis nad kolivad öösel välja ja viivad mööbli ka kaasa. Aga siia tulid ainult kilekottidega,” kurtis Riik.
“Nad tulevad, kilekott näpus, ja kohe nõuavad midagi,” kirjeldas kohalikku tööjõudu OÜ Sarapiku Piim varustaja Urmas Riik.
SVEN ARBET

Sarapiku Piimas algab tööpäev laudas kell 5.15 ja lõpeb kell 11 õhtul. Vahepeal on lõunane une- ja puhkeaeg, sest öösel saab magada vaid neli tundi.

Piimakari on praegu firma vanas laudahoones lõaspidamisel ja torusselüpsil. Karjas on nii mustakirjut kui ka punast tõugu loomi. Hoolsa perenaise käe all on loomad prisked ja heas toitumuses. Huvilisi loomade ostuks on kogunenud juba üksjagu.

Aga kui loomad on müüdud, mis edasi?

“Siis hakkame kasvatama vist ainult lihaveiseid,” ütles Urmas Riik.

“Ma tõesti ei tea, mu tervis on üsna läbi, et ütlen ausalt – ei tea,” oli Anne Kullamägi nõutu.