Osad vastajad ei olnud aga määratlenud täpselt murtud või vigastatud loomade arvu, kuid väitsid, et kahju on toimunud.

„Endise Varbla valla piirkonnas kohtab inimene šaakalit tihemini kui metskitse. Tänu karjakaitsekoertele ja hobustele meil enam murdmisi ei ole esinenud, aga pesakondi on siin iga kilomeetri tagant kuulda,” tõi üks talupidaja välja.

"Vormsi saar on neile kiskjatele liiga väike, pole niipalju metsloomi, mida murda ja siis lähevad käiku koduloomad, see pole normaalne. Hetkel peame meie juba plaani - lõpetada loomapidamine, koos šaakalitega ei tule sellest midagi välja, kui mahalaskmise lube ei saa," kirjutas teine.

Talunikud tundsid muret, et institutsioonidel puudub siiani tõene info nii arvukuse kui ka leviala kohta. „Kuna tapetud loomade eest ei maksta hüvitist, siis ei informeeri ka talunikud keskkonnaametit tekitatud kahjustustest,“ tõi üks vastanu välja. Samas tõdeti, et kahjusid tuleks kompenseerida ning ohtu tunti vabalt peetavate loomade üle.

Võimaliku lahendusena pakuti jahimeestele aastaringse küttimise loa andmist. Kuna šaakal tekitab talupidajatele suurt kahju, soovivad talupidajad, et jahimeestele võimaldataks piiramata ajaks jahiluba šaakalite küttimiseks.

Samuti leidsid vastajad, et abi on olnud karjavalvekoertest, kelle juuresolekul šaakalid rünnanud ei ole. Lambakasvatajad soovisid, et šaakali ja teiste kiskjakahjude vähendamiseks võiks neid koerte osas koolitada ning nende ostu toetada.
ETKL küsimustikule vastas kokku 18 põllumajandusettevõtjat, peamiselt Pärnumaalt ja Läänemaalt. Lisaks olid vastajad Saaremaalt ning Lääne-Virumaalt. ETKL palus ettevõtetel määratleda asukoht, kus šaakal on kahju tekitanud. Küsitlusele vastanud kirjeldasid kahju liigi ja määrasid hinnangulise kahju eurodes ning said lisada omapoolseid ettepanekuid probleemi lahendamiseks. Sealjuures Lääne-Virumaal kokkupuudet šaakalitega ei täheldatud.

Küsitluse kokkuvõtet näeb siit.