Parima koduveini tegid kirsid
Žürii esimees Arne Pajula hindas meistrite taseme tõusu kosmiliseks. “Ma ei oskagi öelda, miks taseme tõus nii kiire on olnud,” rääkis ta, pakkudes siiski välja Veinivilla tegevuse ja klubi, kus tegijad maitsevad üksteise tehtut.
“See annab inimesele kiiresti teabe ning oskuse paremini aru saada, kuidas tema veini teeb, mismoodi naaber teeb ning kuidas seda hinnata,” lausus Pajula. “Üksi kodus aastas korra veini tehes ja siis seda aasta pärast maitstes koguneks kogemus väga aeglaselt.”
Pajula arvates tehti veel kolm aastat tagasi, kui Maaleht konkursiga alustas, veine nii nagu kümme aastat tagasi. Tase kõikus: oli n-ö põnevaid, omapäraseid, aga ka tõeliselt häid.
Juba eelmisel aastal toimus aga oluline hüpe: “Inimesed olid aru saanud, mida üks hea vein endast kujutab, kuidas ta toimib,” hindas Pajula. “Ja võistlusvein on ikka võistlemiseks, see pole see, mida sa võib-olla naabrinaisele pakud. See on šikim ja efektsem.”
Aga kus on magus?
Juba siis, kui žürii 132 konkursile saadetud veini seast kolmes eelvoorus finaliste selgitama asus, olid asjatundjad üha enam konkursi kõrgest tasemest üllatunud.
Finaal pani sellele krooni pähe. “Olime ootamatult seisus, kus finaalis oli 18 veini ja ühtlasi 18 superveini, mida ei oleks häbi ühelegi välismaalasele pakkuda. See on meie oma, mida tehti küll ehk ainult lüpsikutäis, kuid see on maitselt fantastiline.”
Pajula sõnul muutus žürii juba murelikuks, kui umbes 15 veini oli maitstud, kuid nende seas ei olnud veel ühtki magusat.
“Naljakal kombel neid ei olnudki eriti, sest inimesed ise on õppinud hindama ilusat hapet veinis ja õppinud seda ka saavutama, tegema seda mõnusalt, sest happe ja magususe tasakaal ongi kõige keerulisem ning kõige rohkem kogemusi nõudev,” lausus ta. “Aga nüüd on see inimestel käpas, nii et tõesti, maitse ja imesta!”
Tõepoolest, magusate dessertveinide asemel oli jõudsalt pildile tulnud poolmagusate klass, milles paljud hinnati ümber kuivadeks. Kõige kõrgemaid keskmisi hindeid saidki punased kuivad ja poolkuivad veinid. Ka võitja, Riina Rati kirsivein, oli poolkuiv.
Võrdlus oma miniaga
Riina Ratt tähtsustas oma võidus veiniklubi osa, aga ka iseenda kogemust ning sõprade ja tuttavate arvamusi.
Nende peres tehti aastakümneid tagasi veine traditsioonilisel moel, kuid vahepeal oli harrastuses pikk vahe sees. Asi võeti taas käsile kolm aastat tagasi.
Lisaks Riinale on tunnustatud meister ka tema minia Katrin Ratt, kes on Maalehe konkursilgi edukalt esinenud.
“Me võrdleme küll omavahel veine, kuid mingit konkurentsi ei ole, see on pigem ühine huvi, ja on tore, kui lähedase inimesega neid asju arutada saab,” tunnistab Riina Ratt.
Kui vein hakkab juba laagerduma, võetakse proove ja käiakse kandikutega teineteise juures prooviks pakkumas, kas või otsustamaks, kas toode sai kuiv või poolkuiv.
“Üksi seal köögis istudes võid mõelda küll, et see on üks hea asi, aga tuleb kuulata ka teisi,” leiab Riina Ratt.
Heas veinis peaks tema sõnul olema kaks-kolm komponenti, rohkemaga läheks asi segaseks. Kuid ka ühest toorainest saab hea asja – esikoha saavutanud kirsiveinis on vaid kirsid.
Rati aias kasvab kaks kirsipuud, kummaltki saab ta ämbritäie kirsse. Nii tuleb tema kahelt puult kaks tegu veini.
Ehkki veinitegu käib alati ühtemoodi, pole maitse kunagi ühesugune: “Eks ma proovisin natuke mängida, panin kive veidi juurde ja siis lasksin rahulikult käia,” pihtis meister.
Ühele laarile paneb ta 10 kilo puhast marja, siis tuleb maitse ikka õige ja äratuntav. Vett ei maksa aga liiga palju uhada, siis saab tulemus liiga lage või lame. “Kui sa tunned kohe lõhnast ära, mis marjaga on tegu, siis on asi õige,” kinnitas Ratt.
Eelmisel aastal tegi ta 14 veini. Põhiline komponent oli õun, mida ta kombineeris kukerpuumarjade, ebaküdoonia ja musta sõstraga.
Samuti mulksusid suvel veel vaarika-, maasika-, punasesõstra- ja kirsivein.
“Nii palju, kui kodus kraami on, kõik teen ära. Ja rabarber – väga hea materjal ning kevadel esimene asi, millest sa saad teha, kui näpud juba veinitegemise järele sügelema hakkavad. Rabarberit annab ka igasuguse asjaga kokku teha ja tulemus tuleb tõeliselt hea,” teab Ratt.
Alati võib ju kinkida!
Veinitegemise rõõm on paljudel suur ja veini keldrid täis. Kes selle aga ära joob?
Ratt pakub, et alati võib viia pudeli sõpradele kingituseks. “See on ju puhas autoritöö, teed veel kinkekotikese, kleebid sildi,” kirjeldas ta. “Võtad siis suvel selle mõnele peole kaasa ja kõikidele läheb peale!”
Paljudele on koduvein vanast ajast meelde jäänud kui jube lake, mille joomine kohutava peavalu tekitas.
Kui vein on aga õigesti tehtud, õige tehnoloogia järgi, siis peavalu selle tarvitamine ei põhjusta. Vanasti ei viidud veinitegu lihtsalt lõpuni ning see jättis jääkained.
Võit konkursil tuli Ratile täieliku üllatusena. Kuid ka nüüd, juba tipus käinuna, lubab meister katsetusi jätkata.
“Eks ma teen oma veine ikka samamoodi nagu siiani. Loomulikult areneb asi iga aastaga, lisandub teadmisi ja oskusi, alati on kuhugi püüelda,” nentis Riina Ratt. “Pealegi, suvi tuleb, käed hakkavad sügelema, tünnid on tühjad, marjad aga aina kasvavad. Moosi ma ju ei söö ja turule marjadega ei lähe. Pealekauba jätkub veiniteoga huvitavat tegevust sügiseni.”
1. Kirss 2012, punane poolkuiv, Riina Ratt, 4,38 punkti.
2. Kreeklane Mustas 2011, dessert, Peep Sõmer, 4,22.
3. Õunavein 2012, valge kuiv, Marek Kangur, 4,16.
4.−5. Wohop (õun, mustasõstraleht) 2012, Marius Mets, 4,11.
Mustasõstravein 2012, Tiit ja Kristi Roost, 4,11.
6.−7. Lepassaare talu õunavein (õun, pihlakas) 2012, Anti Karask, 4,05.
Emma (vahuvein, ’Kuldrenett’, pirn) 2012, Katrin Paukson.
Rahvažürii lemmik: Mustasõstravein 2012, Tiit ja Kristi Roost.
Allikas: Veinivilla.ee
