MAALEHE ARHIIVIST | Toomas Leius: „Mul läks see võitmine väga kergesti!“

Esimese välismaasõidu tegi Toomas Leius (!941-2025) Rumeeniasse. Wimbledoni noorteturniiri võitmine oli kolmas piiri taga käik. “Mul läks see võitmine seal väga kergelt. Olin seda oodanud. Teadsin seda!”

Intervjuu ilmus Maalehes 28.04.2010

Kadrioru tennisekeskuses ootan mõnda aega, kuni Eesti spordi kunagisi suuremaid ja säravamaid tähti oma elu teab mitmenda mängu on lõpetanud ja higisena, kuid küllalt värskena minu ette ilmub.

Toomas Leius meenutab, et kui Evald Kree käis oma šeflusalusest Tallinna Raua tänava koolist lapsi välja valimas, siis nopiti välja ka tema naabripoiss.

“Mina läksin lihtsalt kaasa. Vahtisin halli uksel, kui poisid trenni tegid,” jutustab Leius. “Eks siis Kree küsis, et kas ma ka proovida tahan. Lõi mulle siis võrgu juurest palle ette, aga mul polnud mingeid probleeme need nii ees- kui tagakätt tagasi saata. Oskasin lüüa lendpalli, rabakut… Perfektselt. Ja need paarkümmend minutit seal otsustasid minu edasise sportlasekarjääri.”

Sündinud talent

Talent võimaldas Toomas Leiusel juba paari-kolme aasta pärast vastu astuda Eesti tollasele tennise koorekihile, kelle moodustasid Erik Kedars, Heldur Hiop, Rein Lüüs, Jaak Parmas jt.

Anne — see müstiline taeva kingitus korvas kõik. Ka Leiusele oli antud kõik, mille saavutamiseks teine peab hirmsat vaeva nägema.

Toomas Leius on sündinud Tallinnas Lastekodu tänavas 28. augustil 1941 ehk, nagu ta ise ütleb: “Päeval, mil sakslased ühest uksest tulid ja venelased teisest läksid.” Kas ta oli vanemate esimene laps, seda Toomas päris täpselt öelda ei oskagi. “Kuuldavasti oli isal teinegi poeg, kes oli minuga väga sarnane. Isal oli kombeks öelda, et elama pead nii, et vasak käsi ei teaks, mis parem teeb.”