Eesti Mesinike Liit: tänavu on mesilaste mürgistusi olnud kordades rohkem, kuid süüdlased jäävad enamasti välja selgitamata

 (14)
Eesti Mesinike Liit: tänavu on mesilaste mürgistusi olnud kordades rohkem, kuid süüdlased jäävad enamasti välja selgitamata
Foto: Andrea Sonda (unsplash.com)

* Eesti Mesinike Liidu andmetel on mürgistuse tõttu hukkunud mitu korda rohkem mesilasi kui mullu.

* Paljud mesilaste mürgistusjuhud jäävad Eestis aeglase reageerimise tõttu tuvastamata ning süüdlased välja selgitamata.

Rea Raus kirjutab Eesti Mesinike Liidu nimel laiemalt mesilaste laialdase suremise temaatikast.

Eelmisel suvel vapustas Eestit mesinik Maire Valtini mesila juhtum, kus hukkusid miljonid mesilased. Avalikkus oli šokeeritud, korraldati hulgaliselt arutelusid ka ametkondades ning süüdlaseks tuvastati põllumajandusmürkide liigne ning ebaõige kasutamine. Kahjude hüvitamise saamine jäeti aga mesiniku eramureks.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda esines sel kevadel tänuväärse avaldusega, et taimekaitsevahendite kasutamise tõttu ei tohiks 2018 aastal hukkuda ükski mesilane, kuigi teame, et põllumajandusmürkide kasutamine suureneb pidevalt ja mürgituste risk sellega samuti.

Täna oleme fakti ees, kus meil on aga taas kümneid miljoneid hukkunud mesilasi. Rääkimata nendest tolmeldajatest, putukatest ja lindudest, kelle üle keegi arvestust ei pea, kelle surma me pealt ei näe, kuid kelle kaotust ei saa ignoreerida.

Juhtumite menetlemise reaalsus – nokk kinni, saba lahti

Seotud lood:

Mesinikud on aastaid, kuid üsna tulutult, rääkinud mesilaste massilisest hukkumisest, probleem aga püsib. Miks? Mis on põhjused, tagajärjed ja mõjud laiemalt?

Tänaseks on selge, et olemasolev süsteem ning riiklikud regulatsioonid ei toeta mesilaste hukkumiste tegelike põhjuste ja süüdlaste väljaselgitamist. Toon vaid mõned näited pooleliolevast suvest.

Nädal tagasi hukkusid Läänemaa mesiniku Olev Orgmetsa 7 peres lennumesilased, lisaks veel paar peret lähikonnas. Kogenud mesinikuna oli talle selge, et tegemist võib olla põllumajandusmürgi väärkasutamise tagajärjega.

Hukkumise tuvastas mesinik reedesel päeval ja võttis ühendust ka Veterinaar- ja Toiduameti kohalike ametnikega. Vastuseks sai, et tullakse vaatama esmaspäeval. Mida see mesinikule ja mesilaste surma põhjuste väljaselgitamisele tähendab?

Esiteks - kuumade ilmadega lagunevad mürgid väga kiiresti, seega ei näita mitu päeva hiljem võetud proovid laboris sageli mesilastele surmavaid kontsentratsioone. Teiseks - ametnikud ei andnud mesinikule mingeid juhiseid, mida peaks koheselt tegema. Juhuse tahtel sai mesinik kiiresti nõu oma kolleegidelt, et võtta ise proov ja panna see sügavkülma. Tulemuseks andis analüüs Danadimi, laialdaselt mesinikele probleeme põhjustava põllumajandusmürgi sisalduse proovides. Fakt on selge, süüdlaseks on mürk, kes aga selle väärkasutaja on - selle küsimusega on mesinik taas üksi.

Teine juhtum Virumaalt

Mesinik avastas mesilaste massilise hukkumise ja andis sellest ametnikele teada. Proovi võtmine toimus sel viisil, et ametnik pühkis taru eest maast mesilasi kühvlile, haarates kaasa ka pinnast, milles olid sipelgamürgi jäägid. Nimelt kasutatakse sipelgapulbrit siis, kui sipelgad massiliselt tarudesse tungivad, pulber puistatakse taru jalgade juurde maha ja mesilased sellega kokku ei puutu.

Nüüd aga, sellise proovivõtu tulemusena, pidas Põllumajandusamet vajalikuks avaldada lausa eraldi pressiteade, kus rõhuasetus ei olnud mitte proovivõtu metoodikas, vaid selles, kuidas mesinik sipelgapulbrit (veterinaarravimit) kasutas. Pressiteade viitas mesiniku süüle selle ravimi kasutamisel, jättes mulje, et ka selle jäägi sisaldus võis olla mesilastele ohtlik. Kui selgus, et proove võeti vale metoodikaga, siis n-ö vigade parandust ei järgnenud.

Aeg on kriitiline

Kolmandaks, Lõuna-Eestis on mitmetel mesinikel hukkunud massiliselt mesilasi. Ühel juhul avastas mesinik hukkumise alles siis, kui ta oma kaugemal asetsevat tarude gruppi kontrollima läks. Mürgitamine oli aset leidnud ilmselt juba päevi varem ning hoolimata sellest, et mürk kiiresti laguneb, näitas analüüs ikkagi kõrgeid Danadimi kontsentratsioone. Teisel juhul öeldi taas mesinikule, et kui ikka mürgi jääke piisavalt ei leita, peab mesinik kõik kulud seoses proovivõtu ja analüüsiga ise kinni maksma.

Loe veel

Alles täiendav vestlus Põllumajandusametiga selgitas, et riik siiski maksab analüüsid kinni. Samuti kõlas ametniku poolt kommentaar, et alles siis, kui mesilasteste analüüsis selgub mürk, minnakse põllule proovi võtma, et selgitada süüdlane. Ometi mürgi lagunemist silmas pidades teade, et liiga pika ooteaja järgi proovide võtmine ei pruugi taaskord olulises määras jääke näidata - ehk siis tulemuseks võib tulla “ei tea, kes on süüdlane, ei ole võimalik tuvastada”. Lihtsalt seetõttu, et proovide võtmisega venitatakse.

Ametnikkegi on siiski raske süüdistada, kuna nende tegutsemine toimub neile loodud ja etteantud raamistikus. Sellest kõrvalekaldumine aga võib päädida hoopis ametniku karistamisega. Nii et lõhkise küna ees ei ole ainult mesinik vaid sageli reaalselt “põllul” töötav ametnik samuti, kes ehk liigsuure koormusega töötab või ei ole puudulike koolituste tõttu kursis ei proovide võtmise metoodika ega ka muude kriitiliste teguritega.

Probleemi laiem olemus

Kõikide nende juhtumite puhul hakkab silma see, et mesinik on mesilaste suremisega sisuliselt üksi jäetud. Ometi ei ole mesilaste massiline hukkumine vaid ühe ettevõtja kasumi kaotus (kasum ometi peaks olema ka mesinikel püha, kas pole nii?).

Mesilaste suremine on indikaator kogu keskkonna tervisest, sellest, mis hiilivalt ja pikaajaliselt tungib mitte ainult kogu keskkonda vaid ka inimeste organismi ning toob sageli kaasa etteennustamatuid ning praegu veel lõpunigi uurimata tervisemõjusid. Pestitsiide kasutatakse sageli kokteilidena, erinevate mürkide segudena, mille tulemusi inimese tervisele me alles hakkame aimama.

Mürkide koosmõju ning eriti hormoonsüsteemi mõjutavate mürkide mõju uuringuid on juba üksjagu tehtud ning nende tulemused pigem panevad mõtlema Euroopa Liidus kehtivale ettevaatusprintsiibile (loe lähemalt). Viimane (loe siit) ütleb aga sisuliselt seda, et eriti inimese ja keskkonna tervist puudutavates küsimustes tuleb rakendada põhimõtet, et seni kuni me ei saa täielikult kindlad olla mingi aine ohutuses, seda kasutada ei tohiks.

Jäägid püsivad keskkonnas

Eestiski tehtud uuringud näitavad, et pestitsiidide jäägid joogivees ja keskkonnas ületavad norme, kusjuures jääkide hulgas on aineid, mille kasutamine Eestis on ammu keelatud. See omakorda tekitab küsimuse, kas kasutatakse keelatud mürke või pole see “mürgid muutuvad kiiresti ohutuks” sugugi tõene.

Tsiteerin (allikas): “2015. aastal seirati pestitsiidi jääke 33 põhjavee seirejaamast. 28 seirejaamast leiti herbitsiidi kloridasoon-desfenüüli (Metabolit B), neist 15 korral oli jääki üle lubatud piirnormi. Ametlikel andmetel seda ainet Eestis ei kasutata, aga ka varasemalt on proovides leitud juba ammu keelatud herbitsiidide simasiin ja atrasiin jääke. Samuti leiti eelmisel aastal kahest seirepunktist glüfosaadi jääke ja 7 punktist glüfosaadi laguprodukt AMPA jääke, mis neljal korral ületas lubatud piirnormi."

Veekogude varasemas seires esines äärmiselt toksiline AMPA ka suuremates jõgedes ja puhastusseadmete suublates. Põllumajandusuuringute Keskuse andmetel on mullas hakanud suurenema fungitsiidide jääkide hulk ning jätkuvalt esineb selliseid pestitsiide, mida ammu enam ei kasutata. Näiteks insektitsiid DDT, mis keelati Eestis juba 1968. aastal, ja umbrohutõrjevahend trifluraliin.

80 ettevõttes tehtud uuringus ei leitud 2015. a ühtki jääkideta mullaproovi. Pestitsiidid kanduvad väikestes kogustes mullast taimedesse ja edasi söödaga loomadesse ning ikka leitakse DDT ka loomsetest saadustest, näiteks kanamunadest. Linnulihast leiti insektitsiidi kõrval ka taimehaiguste tõrjevahendi Vinclozolini üle lubatud piirnormi."

Mis ei tapa, teeb nõrgaks

Erinevad pestitsiidid, mida ümbritsevas keskkonnas aina rohkem ja erinevate “mürgikokteilidena” kasutatakse, mõjutavad mesilasi lisaks ka nii, et kui nad ei tapa neid koheselt, pärsivad suurel määral nende vastupanuvõimet erinevatele haigustele, tulemusena hukkuvad mesilased tükk aega hiljem pärast mürgitamist, kuid ometi mürgitamise tagajärjel. Selliseid seoseid aga Eestis, mürgistusjuhtumite puhul, kombeks tuvastada ei ole ning peame rahulduma vastavate uuringutega välismaalt (loe lähemalt).

Lisaks - nagu eeltoodust veel küll poleks - hukkuvad mesilased ka seetõttu, et mürkide jäägid kogunevad vahasse, millest mesilased ehitavad oma järeltuleva põlve üleskasvatamiseks kärjekannud. Seal arenevad vastsed saavad aga mürkidest mõjutatud ning tulemusena kasvavad üles järgmised, oluliselt nõrgestatud mesilaspõlvkonnad, kes siis talvel hukkuvad või annavad tulemuseks pidevalt kiratseva ja haigustele vastuvõtliku (ka neid levitava) pere. Ka neid seoseid me igapäevaselt ei teadvusta ega fikseeri - ometi on need kõik seotud ühe põhjusega. Üha suureneva põllumajandusmürkide kasutamisega (loe siit).

Kuidas olukorda parandada?

Kui hästi me ikkagi mürkide kasutamist kontrollime/suudame kontrollida ja mida me teame sellest, kui kiiresti või ohutult nad lagunevad?

Mõistetavalt annab see ametkondadele tööd juurde, kuid ilmselt tuleb kaaluda põllumajandusmürkide kasutamise rangemat kontrolli ehk iga mürgitamise eel peab olema saadud kohaliku inspektori nõusolek kindlate ainete kasutamiseks teatud tingimustel.

Ained, mida kasutama hakatakse, tuleb kirjalikult fikseerida enne reaalselt põllule pritsimist, et vältida tagantjärgi andmete võltsimist. Alternatiiv on aga üsna üheselt mõistetav - kui riik on lubanud laialdaselt kasutamiseks mürke, mille kasutamise kontroll käib meie süsteemidele üle jõu ning mille valesti kasutamisele ei järgne mingisuguseid karistusi - siis tuleb selliste “kontrollimatute” ainete kasutamine keelustada.

Eriti ohtlik näide viimasel ajal on Danadim, mida pidevalt analüüsidest välja tuleb ja mis mesilasi tapab. Sellele on alternatiivid olemas, seega, miks meil selliseid probleemseid aineid kasutada lubatakse, pidades silmas, et reaalselt puudub tõhus, tulemuslik kontroll ja järelvalve selle kasutamise üle?

Vastuseks saame endiselt, ametkondadelt, kuiva väite, et EL-s ei lubata kasutada mürke, mis on mesilastele ohtlikud. Reaalsus on aga see, et mesilasi ja teisi olendeid sureb pidevalt mürgitamise tagajärjel.

Mesinikud võitlevad tuuleveskitega

Mesilaste suremine annab alust arvata, et surevad teisedki putukad, surevad linnud, mõjutatud on kogu toiduahel, inimeseni välja. Me kõik peaksime olema äärmiselt murelikud ja võtma tarvitusele kiired meetmed, et välja selgitada mesilaste hukkumise põhjused ning looma selleks ka adekvaatse süsteemi.

Täna aga leiavad mesinikud ennast tulutult tuuleveskitega võitlemas, tõestamas midagi, mida süsteem sisuliselt ei võimaldagi tõestada ning kandma kõiki kahjusid üksi. Kui sigade katkusuremisel hüvitatakse ettevõtjale kahjud, siis mesilaste kaotuse puhul öeldakse mesinikule “kui midagi ei meeldi, minge kohtusse”. Ja me kõik teame, mida see tähendab. Lõputuks, aastatepikkuseks vaidluseks kujunevad kohtusaagad, mille tulemus on sageli etteaimatav palgatud advokaadi kalliduse järgi.

Tänane seadusandlus ei võimalda ka mingeid karistusi mürkide väärkasutajale, kes sadadeski kordades mürkide piirnorme ületab. Ehk siis – meie keskkonna, toidu, eluslooduse mürgitamine on antud vabaks ja sisuliselt karistamatuks, kuid selle puhtuse eest seismine on kujunenud lõputuks kadalipuks, et mitte öelda kohati naeruvääristamise objektiks.

Oht, et teavitamine kaotatakse

Veelgi enam, uues taimekaitseseaduses plaanitakse kaotada ka mürgitamisest ette teavitamine, tuginedes väitele, et mesinik niikuinii ei saa midagi selle teadmisega ette võtta - mesitarusid pole võimalik kuumadel päevadel sulgeda või meest raskeid tarusid vaid loetud tundidega mujale vedada. Selline muudatus aga tähendab, et pole enam võimalik isegi seirata põhjus-tagajärg seost, kus plaaniliste “taimekaitsetööde” käigus kasutatavad ained toovad kaasa massilisi tolmeldajate hukkumisi.

Mesilased ja neid hooldavad mesinikud on ühed kõige olulisemad indikaatorid sellest, mis toimub toidu, tervise ja keskkonna vallas. Keskkonna puhtuse kaitsmine on igaühe kohustus. Siin peab valitsema koostöö, mitte bürokraatlikesse keerdkäikudesse ja formaalsustesse eksitamine või väänatud paragrahvide taha pugemine, ammugi mitte keskkonda mürgitavate ainete pealt tuluteenijate eelistamine.

Esimeseks sammuks võiks olla asjadest õigete nimede all rääkimine, ehk taimekaitsevahendite nimetamine selleks, mis nad enamasti on - põllumajandusmürgid. Sest mürk on see, mis tapab.

Vajalik on taastada mesinduse kui põllumajandusvaldkonna võrdne kohtlemine. Sel aastal on EMLle teadaolevalt hukkunud juba kümneid kordi rohkem mesilasi, kui eelmisel aastal Maire Valtini mesilas. On aeg keelustada mürgid, mille kasutamist kontrollida ei suudeta.

Loe ka Maaeluministeeriumi ja Põllumajandusameti vastulauset.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare