Peaküsimus on, kas Eestil on õigus säilitada oma väärtusruum, see, mille oleme rahvahääletusel põhiseaduses kehtestanud. Pole teist vastust kui “jah”. Eesti Vabariigis kehtivad siinsed kombed.

Meil on vabadused ja õigused, mis rahvahääletusel heaks kiidetud. Riigi eesmärk on kaitsta eesti kultuuri. Seda ei saa ega ka tohi muuta. Ei tohi teha midagi, mis viiks meid enesehävitusliku piirini.

Tundub, nagu kardetakse, et valitsus on otsustanud neid rahvahääletusel kinnitatud põhimõtteid rikkuda. Minu teada pole üksi erakond sellist põhiseadusvastast plaani pidanud.

Teine küsimus on, mitu kontrollitud taustaga, Eesti julgeolekut mitte ohustavat sõjapõgenikku on meil võimalik vastu võtta.

Kolmas küsimus on see, et Lähis-Idas ja osas Aafrikast on toimunud rahvastikuplahvatus. See on ikka ajaloos sõja ja nälja ning rahvaste rändamise kaasa toonud. Euroopa Liit peab leidma mõistlikud lahendused. Eesti peaks lahenduste leidmises jõuliselt osalema. Paraku ei saa suhtuda nii, et see, mis maailmas toimub, ei ole meie asi. Et me oleme nagu üksik saareke, kuhu maailma hädad ei puutu.

Osa inimesi tõepoolest kardab, et võõrad ujutavad meid üle, ning teisalt on inimesi, eelkõige nn Twitteri avangardist, kes ütlevad, et need kartjad on lollid.

Rahva täiesti põhjendatud muresid ja hirme ei tohi ignoreerida ega neid ala- ja naeruvääristada. Mulle tundub, et see on viga, mida on teinud paljud Euroopa riikide juhid. Rahva küsimus on “mis meist saab?” – need punktid üks, kaks ja kolm, mida nimetasin. Meil on aga üritatud inimeste hirmutunnet eirata ja öelda, et probleemi ei ole, ka siis, kui probleem tegelikult on.

Hetkel on palju neid, kes kasutavad olukorda omaenda populaarsuse tõstmiseks. Neid on eri leerides. Aga need leerid omavahel ei räägi.

Seekordne Enn Soosaare preemia laureaat Margus Laidre ütles oma võiduessees väga õigesti, et peame suutma rääkida ka nende inimestega, nende erakondadega, kellega me võib-olla rääkida ei tahakski.

See ei ole oma printsiipidest loobumine, vaid mõistlik, inimlik ja ratsionaalne.