Tartu Ülikooli Pärnu kolledži Väärikate Ülikooli õppeaasta avati 8.septembril sanatoorium Tervis konverentsisaalis senistest õppekogunemistest kõige arvukaima kuulajaskonna osavõtul, mis näitab taolise enesetäienduse võimaluse suurt ühiskondlikku huvi. Kui võrrelda samal päeval toimunud esmakordset Väärikate Ülikooli toimumist Tartu linnas ca poole väiksema auditooriumiga, siis on Pärnu edumaa ülikoolilinna ees vaieldamatult suur.
Avapäeva peaesineja oli
Annely Akkermann
Teadmishimuliste 50+ algavat õppeaastat tulid tervitama sõnakunsti, tantsu ja muusikaga Sindi Gümnaasiumi 1. ja 9. klassi õpilased, samuti õpetajad Eneli Arusaar ja Lembit Roosimäe. Pärnu maavanem Andres Metsoja, Tervise sanatooriumi juht Jaan Ratnik ja Pärnu kolledži direktor Henn Vallimäe ütlesid igaüks päevakohase lühikese sõnumi, mis julgustasid kõiki eale vaatamata enesetäiendamisele.
Peaettekande esitas Pärnu abilinnapea Annely Akkermann, kelle meelest pole Väärikate Ülikooli vanuse alammäär 50+ tänapäeva oludes mingi eriline vanus ja tal on heameel, et neil jätkub südikust koos noortega haridust omandada. Avaloengu teema “Riik. Pärnu linn. Rahandus.” oli tegelikult üldistav kokkuvõte ühiskondlikust korraldusest, mis on tsiviliseeritud maailma lahutamatu osa selleks, et kodanik saaks end turvaliselt tunda tänapäevase maailma elu keskkonnas.
Kuid mitte sellest ei alustanud ta oma pikemat sõnavõttu vaid läks sissejuhatuses näiliselt teemast täiesti kõrvale. Ometi sai tähelepanelikul kuulamisel selgeks, et ka sissejuhatus haakus väga oskuslikult valitud eelloo näol loogiliselt järgnevate teemade arenguga.
Annely rääkis oma vanavanaemast, kes praegu olnuks 120 aastane. Teda tabasid elus kõik võimalikud õnnetused. Ta jäi varakult leseks, kuna mees uppus hülgepüügil, üks poeg hukkus Saksa sõjaväes, teine emigreerus Rootsi ja tütred olid invaliidid. Ka vanavanaema Mall ise invaliidistus pärast neljanda lapse sündi. Veel 93 aastaselt lasi ta end sõidutada teise külla Annely noortele vanematele appi. „Mina jäin tema viimaseks lapselapseks, tema elust on minul see tarkus, et nii kaua kuni elupäevi jätkub, tuleb ikkagi midagi anda ja selles andmise rõõmus elada,“ ütles Annely Akkermann esivanema eeskuju mällu talletunud näidet meenutades. Ta kordas veelkord kolledži direktori poolt öeldud mõtet, et hool olgu meie algava kooliaasta esimeseks õppetunniks.
Ilmselt ei eksi kui ütlen, et loengult lahkudes ununevad kiiresti detailidesse minevad faktid ja numbrid. Meelde jäävad üldistused, kujukad näited ja saadud emotsioonid. Just nendega lahkusin rahulolevalt Väärikate Ülikooli õppeaasta avapäevalt. 4 päeva hiljem ei koondaks ma tähelepanu enam konkreetsetele numbritele, mis tegelikult aitasid küll suuresti üldistusteni jõudmisele vaid peatuksin sellel kasul, mille sain loengut jälgides tervikuna kätte.
Annely Akkermann esitas riigist rääkides konkreetse näite, mida ta koges aastavahetusel Marokot külastades. Meie mõistes tsiviliseeritud turismi piirkonnast kõrvale põigates sattus ta ootamatult kõrvaltänavaid pidi kooliõpikuist loetud keskaegsesse olukorda. Kui ta selle näite kõrvutas 10%-ga, mis tähistas kogu maailma riikide üldarvust Eesti kuulumist sellesse kümnendikku, mida peetakse maakera rikkamate seltskonna osaks, siis oli see väga kõnekas ja tükiks ajaks mõtlema panev sõnum mitte ainult sellele saalitäiele kodanikele.
Esivanemate hool ja aegade kestel ära proovitud väärtused, mis pole alati mõõdetavad materiaalselt kombatavate mõõtühikutega, peavad püsima esikohal ka siis, kui taotleme üha enam tarbitava ühiskonna hüvesid.
Sama olulised Annely Akkermanni ettekandest olid ka ammu teada peamised arusaamad riigi olemusest, raha mõistest vahetusvääringuna ja omavalitsuse ülesanded keerukas majandussituatsioonis. Ometi on vajalik, et ka üldarusaadavatest ja teada asjadest räägitakse taas kõige lihtsamini mõistetaval viisil. Sest nii kummaline kui see vahel ka ei tundu, eksitakse ikka jälle selle vastu, mis peaks olema korduvalt selgitamatagi selge. Olgu või näiteks teadmine, et kulutada ei saa rohkem, kui tarbimiseks jätkub rahalist katet. Teisel juhul soovitakse saada rohkem kui ollakse suutelised vastu andma jne. Kokkuvõttes väga kasulik õppepäev ja selle eest suur tänu pisikese Kihnu saare naisele, kes on võtnud nõuks astuda suurele maale suuri asju korraldama.
Samal teemal:
