Põgus ülevaade Sindis toimunust läbi isikliku kaemuse
„Fantastiline, imeline, võtab sõnatuks,“ kirjutas Arlet Palmiste tänasel varajasel hommikutunnil meili, mis hetk hiljem minu postkasti potsatas. Enne seda oli ta lugenud ja vaadanud fotosid sellest kuidas kulgevad ettevalmistused Ühtelaulmiseks 4300 elanikuga Sindi linnakeses. Kuna olen ka ise selle linna kodanik, siis tegi tähelepanek meele rõõmsaks ja koduõue mastilipp tõusis ereda hommikupäikese valguses hoopis hoogsamate tõmmetega taasiseseisvumise pidupäeva taevasse.
Päeva edenedes tõusid ootamatult madalad plusskraadid kaugelt üle paarikümne kraadi ja eelmise päeva ettevalmistused linnarahva kogunemiseks Sindi Gümnaasiumi aulasse juhuks kui sadama hakkab, osutusid enneaegseks kartuseks. Aga tänusõnad olgu ikkagi öeldud ka neile kooli töötajatele, kes iga pisemagi asja ette läbimõelnud olid. Kogu tehnilise poole koordineeriv roll lasus Sindi Gümnaasiumi majandusjuhataja Mart Nõmme vastutusalas. Eriline tunnustus ja kummardus muidugi kuulub Sindi Sõprade Seltsile, kes nädalapäevad enne registreerimise lõppu ohjad enda kätte võtsid ja Ühtelaulmise Sindi rahvaga kokku liitsid, kogu sündmuse ettevalmistamist juhatasid ja plakateid levitades võimalikult paljusid inimesi teavitasid.
Nagu Ühtelaulmise korraldaja Artur Talvik täna päeval Delfi uudistele öeldes lootis, nii ka läks. Sindi linna oodatud palju rahvast tuli tõepoolest kokku. Paljud tulid Paikuse vallast, aga tuldi ka mujalt. Suure koori dirigendi Kristel Reinsalu sõnul oli tal hea meel, et isegi Pärnu Lüdigi nimelisest meeskoorist oli esindus Sindis olemas. Raske hinnata kui palju üldse Ühtelaulmisel viibis, sest paljud jäid ka kaugemale kooli pargi puude varju. Julgemad tulid lähemale ja kõige julgemad astusid poodiumile, kus suurte sini-must-valgete lippude kõrval asetses ka Sindi linna puna-sini-punane lipp, mida hoidis aselinnapea Marko Šorin. Teda julgestasid suuri Eesti lippe käes hoides Paikuse vallavanem Kuno Erkmann ja sama valla volikogu liige Heldur Paulson. Poodiumi teise serva ridade keskel laulis Sindi linnapea Anu Vassvik võrdväärselt Sindi segakoori liikmete ja teiste hästi viisi pidavate inimestega.
Tagant ja külgedelt kõrguvad koolimaja seinad, kus varjus lauldi, tekitasid hea akustilise peegelduse. Kõla võimendasid lisaks võimenditele ka õue keskel olev rahvas. 42. sini-must-valget kangast lipuvarraste pesades aknalaudadel, rõdul ja maas andsid iseseisvuspäeva laulupeole erilise pidulikkuse. Lisaks hoidsid Sindi koolinoored oma kätes 58 sama suurt kandelippu. Aegamisi vahetasid neid välja suuremad inimesed, et lipu kandmine ei muutuks ühtedele väsitavaks koormaks ja ka teised võiksid rõõmu tunda lipu hoidmisest.
Enne telesaate vahendusel algavat Ühtelaulmist tervitasid Sindi slaavi seltsi segakoori Slavjanotška lauljad mitmete hoogsate lauludega pidupäeva rahvast, mis tegi hinge väga soojaks. Sindi Gümnaasiumi ajaloo õpetaja Lembit Roosimäe meenutas pöördelist aega, mil Eesti riigi de jure õigused said taastatud uuesti de facto. Seejärel lauldi hulga üldrahvalikke hinge minevaid laule Kristel Reinsalu juhatusel, millele rahvas tõelise hingestatusega kaasa elas. Veidi kohmetumaks muututi 8 Ühtelaulmise lauludega, sest tehnilistel põhjustel tekkinud aja nihked ei võimaldanud alati resonantsis püsida. Ent see tekitas pigem nalja ja naeru kui kellegi silmis ärritumist. Tõepoolest oli naljakas telepildis üheaegselt näha kuidas ühed laulu lõppedes kummardusid või plaksutasid kui mõned alles laulsid ja kolmandad juba hoopis suud kinni hoidsid. Aga mitte kõigi lauludega polnud nii ja enamik kõlas üle maa võimsalt ja vägevalt. Valju hõikekoori kutsus esile Sindi lauljate tervitamine telepildis. Märkimata ei tohi jätta ka president Ilvese teleesinemist, kus ta tervitas pidupäeva Eestimaad ja selle riigi kodanikke, eriti aga Ühtelaulmisele kogunenud rahvahulki.
Iga lauluga koondus ring järjest tihedamaks põhilauljate ümber ja ridadesse. Ka lipud koondusid üha enam ühte. Paraku ei mahtunud pooledki lipu hoidjad veebikaamera vaatevälja kuid servadelt võis näha justkui lõputu hulk pressiks peale. Viimaks sai kaunites rahvariietes Kadi Kalmus samuti lippu hoida. Tema oli peoõhtu teadustaja. Ka korraldustoimkonna juht Anu Pikk võttis lipu enda kätte ja oli toimuvast sügavalt liigutatud. Palju liikusid lipud korraldustoimkonna liikme Annika Burketi käes, sest tema jagas lippe järgmistele, kes samuti soovisid suurt sini-must-valget hoida. Ühise laulmise keskpaigas süüdati suures urnis elav tuli.
Laulmine lõpetati kaerajaani tantsimisega, mida tehti sama suure osavõtlikkusega. Kõige lõpuks aga koguneti suure ekraani ette, et vaadata Ilmar Raagi dokumentaalfilmi „August 1991“.
Galerii
Samal teemal:
