Esitleti Voldemar Pätsi mälestusteraamatut „Tagasi koju“
Täna pealelõunal esitles kirjastus Aade Tallinna Kunstihoones Voldemar Pätsi raamatut „Tagasi koju. Mälestusi, kirju, dokumente“, mille on koostanud ja toimetanud Anne Velliste.
Tõnu Jürvetson puudutab oma vanavanaisa kätetööd Raekülas 2009. aasta suvel
„Kinnituseks sellele, et me kõik oleme pärit lapsepõlvest, on Voldemar Pätsi mälestusteraamat. Ja see on ka raamatu peamine sõnum – tagasi koju. On ju lapsepõlvekodu alusmüüriks tulevikule,“ kõneleb Anne Velliste, kes hakkas raamatu koostamise peale mõtlema juba 2009. aasta suvel. 20. juulil külastas Konstantin Pätsi venna Voldemari tütrepoeg Tõnu Jürvetson koos oma abikaasa Tiiuga Pärnut, kus käidi vaatamas ka kunagist Pätside kodumaja Raeküla linnaosas. Tollel mälestusväärsel päeval usaldas vanahärra Anne Velliste kätte hindamatu väärtusega käsikirja – oma vanaisa mälestused.
Kui Anne Velliste lootis juba toona saadud mälestuste põhjal raamatu koostada, siis oli aasta hiljem tema rõõm veelgi suurem, sest Jürvetson tõi Eestisse Voldemar ja Johanna Pätsi arhiivi. 2010. aasta suvel sai Anne Velliste asuda tutvuma Eesti ühiskonna- ja kultuurielus oluliste inimeste – Voldemar ja Johanna Pätsi arhiiviga, mida pidi hakkama korrastama, et teha see kõigile huvilistele kättesaadavaks. „Olgu siis tegemist Voldemar Pätsi artiklite ja kõnedega või tema kirjavahetusega näiteks Hjalmar Mäega, August Tormaga, Otto Pukiga, Voldemar Kuresega, Ants Kippariga või teistega,“ selgitab toimetaja. Kirjavahetus sisaldab peamiselt vastuseid Voldemar Pätsi kirjadele, aga samuti on alles tema enda kirjade tõmmiseid.
Olles uurinud Jakob ja Olga Pätsi koduelu, ei kahtle Anne Velliste hetkekski, et selle sooja, avatud, ühte hoidva ja ärksa meelega perekonna lapsed olid õnnelikud. Kuigi vendade-õe ning laste ja vanemate vahelist tugevat sidet on alati mainitud, avaneb sedakorda lugejal siiski täiesti harukordne võimalus saada osa ühe Pätside pere liikme lapsepõlve- ja noorusmälestustest. 1878. aastal neljanda lapsena perre sündinud Voldemar oli hellahingeline ja tähelepanelik vaatleja, mis ilmselt mõjutaski tema kunstnikuks ja kunstiõpetajaks saamist, aga sellel tundelisel inimesel olid ka suured teened Eesti avalikus elus.
Mälestustes jutustab Voldemar Päts tundeküllase soojusega lapsepõlvest Pärnu linnas ja uue vanematekodu rajamisest linna servas asuvasse Raekülla. Ta kirjutab kooliteest Pärnus, õpingute katkemisest majanduslike raskuste tõttu ja sõjaväelasekarjääri ootamatust nurjumisest. Voldemar kirjeldab oma vanemate ja vendade mitte ainult ainelisest, vaid ka vaimsest toetusest haridustee jätkamisel Peterburis parun Stieglitzi kõrgemas kunstikoolis, 1905. aasta revolutsioonituultest, eesti saadikute konverentsist Tartus, põgenemisest 1906. aasta kevadel Šveitsi ja eesti pagulaste sealsest elust.
Eraldi peatükis käsitletakse Johanna Pätsi venna Aleksander Veileri ja tema pereliikmete postitusi Voldemar ja Johanna Pätsile, kuna kahe perekonna vaheline läbisaamine oli väga hea. Kogumikus leiduvad valdavalt Voldemar Pätsile adresseeritud kirjad, milles pajatatakse pagulasühiskonna katsumustest. Olgu märgitud, et Aleksander Veiler oli Johanna Pätsi vend.
Anne Velliste saab kinnitada, et ka V. Pätsi tütrepoeg Tõnu Jürvetson on vanaisalt pärinud tugeva kodutunde, samamoodi huumorisoone, milles on saanud veenduda teisedki Tõnu Jürvetsoniga kohtunud inimesed Pärnus ja Tallinnas. Jürvetsoni sulest sündinud südamlikud mälestused vestavad vanaisast, kes oli talle nooruses isa eest.
Lisaks eelöeldule võiks küsida, kas Eestis leidub kedagi, kes poleks üht-teist lugenud või kuulnud Tõnu Jürvetsoni pojast Steve Jürvetsonist – Voldemar ja Johanna Pätsi tütre Silvia pojapojast? Riskiinvesteerija Steve Jürvetsoni nimi seostub Skype´i, Hotmaili, EGeeni jpt. ettevõtmiste ning ideedega. Steve Jürvetson on alati olnud sügavalt huvitatud Eesti käekäigust, kirjutab Anne Velliste raamatu eessõnas. Tänu Steve Jürvetsoni otsesele majanduslikule toetusele on levinud kogu Põhja-Ameerikas ja mujalgi maailmas James ja Maureen Tusty film „Laulev revolutsioon“ („The Singing Revolution“, 2006). „Ja tasub hoida pilk peal Tesla elektriautodel. Esimese auto omandas Steve, kes kuulub Tesla nõukogusse ja on sama ettevõtte rahastaja,“ osundab Anne Velliste, kes tõdeb taas, et ikka päritakse häid geene oma esivanematelt.
Kenasti illustreerib üks lõik Voldemar Pätsi raamatust inimtunnetest kantud mälestustes, mis sunnib kogu teost kaanest kaaneni läbi lugema, nagu seda on teinud ka kõik varem Anne Velliste poolt toimetatud raamatud.
Kuna homme tähistatakse Tahkuranna vallas traditsioonilisel kombel oma aukodaniku sünniaastapäeva, siis on eriti paslik üht katkendit äsja ilmunud raamatust lugeda: “Pärast seda, kui Eesti Vabariigi valitsus juunikuus 1940. a. vene punaväe ja tankide kaastegevusel kukutati, sunniti ka mind haridusministeeriumist lahkuma. Sõitsin selle järel oma Tammiku tallu Virumaal. Juulikuu esimestel päevadel sõitis minu vend, Eesti Vabariigi president Konstantin Päts Oru lossi. Teel olles külastas ta ka mind Tammikul. Vaatasime põldusid, jalutasime pargis ja metsas, ta tutvunes mõisa hoonega. Tammiku talu meeldis vennale ning ta arvas, kui saaks rahulikult elada, võiks sellest talust luua ühe väga ilusa ja kultuurse põllumajandusliku keskuse, aga nüüd, kus vene kommunistid maal on võimu üle võtnud, tuleb kõiksugustele üllatustele valmis olla.“
Järgneb kirjeldus sellest, kuidas Eesti Vabariigi president pidi taluma alandatust täielikus NKVD vangistuses, kus iga tema sammu jälgiti. Viimati kohtus Voldemar Päts oma venna Konstantiniga 18. juulil Kadrioru lossis, kui ta läks koos abikaasaga venna juurde lõunale. „Vend oli üksinda kodus ning väga rõõmus, et tulime teda külastama … Peale lõunat siirdusime lossiaeda, mis asus administratiivhoone ja lossi vahel … Meie kõnelesime mitmesuguste poliitiliste probleemide üle ja meie jutt kaldus ka küsimusele, mis sünnib siis, kui tuleb Saksa ja Vene sõda. Pargipuude ja põõsaste vahel olid RO ja sõdurite valvepostid. Oli veidi nukker meeleolu, oli tunne, et viibime selles ilusas aias viimast korda, oli nagu jumalagajätt lossiga, administratiivhoonega, üldse kõigega, mis sümboliseeris meie riiki. Järsku kõlasid eemalt spordiväljaku suunast tulevad hüüded ja lauluhelid. Lauldi hümni ja isamaalikke laule. Võis selgesti kuulda hüüdeid: „Elagu Eesti Vabariik, elagu president!“ Kõik see oli nii ülev ja meeleoluline, et ei unune kunagi…”
Raamatuesitluse lõppedes lubas Trivimi Velliste kevade saabudes tulla seda raamatut tutvustama Pärnusse, kus Voldemar olulise aja oma noorusest elas.
Samal teemal:
