Fotodel: Nooruse Maja Rohelisel tänaval, Floriane Rigaud ja Uudo Laane
Floriane Rigaud kodu on Ferrand, mis asub Clermont’is Kesk-Prantsusmaal. Kui kaks esimest geograafilist kohanimetust ei ütle tavalisele eestlasele eriti midagi, siis Prantsusmaad teab kindlasti igaüks kasvõi juba prantsuse keele täiesti eripärase kõla tõttu. Floriane saabus Eestisse 15. septembril Euroopa Vabatahtlike Teenistuse (European Volunteering Service) ühenduse vahendusel koos poolesaja omaealise noorega selleks, et elada 9 kuud Põhja-Euroopa ühe vanima rahva keskel. Enamik jäi Talllinna, paljud leidsid koha ka mitmel pool mujal üle Eesti, aga Floriane tuli ainsana Pärnumaale, et osaleda projektis, mille nimi on „Töö kiidab tegijat”. Rohelisel tänaval asuvas Pärnu Noorusemajas oli ta oodatud inimene, kes juba lühikese ajaga on muutunud täiesti omainimeseks. „Seni oleme harjunud vabatahtlike missioone mõistma rohkem sotsiaalsääris, haigeid, vanureid ja lapsi aitamas või näinud vähekindlustatud peredele toeks olemist,” arutles Nooruse Maja direktor Uudo Laane ja esitles nüüd täiesti uut valdkonda vabatahtlikke tööhõives, kus ka kultuuri tasandil tehakse tasuta tööd. Ainus kulu, mida tuleb vastuvõtjatel kanda, on toitlustamise ja öömajaga seonduvad väljaminekud.
Vabatahtlikuna teeb Floriane täiesti tasuta mitmesuguseid töid kultuurivaldkonnas. Kodumaal õppis Floriane graafilist disaini ja meediat, mille ühe haruna meeldib talle kaameraga jäädvustada inimesi, nende tegevusi ning üldse kõikvõimalikke sündmuseid ja olusid dokumentaalsete kaadritena.
Üks esimesi ja suuremaid töid oligi tema jaoks õpitud alal töötamine. 23. ja 24. aprillil toimuva esimese üleriigilise rahvamajade messi tarvis oodati seltsimajadelt huvipakkuvaid mõne minuti pikkuseid kollaaže nende kollektiivide tegemiste kohta, et kogutud materjali Salme Kultuurikeskuses näidata. Umbes pooled Pärnumaa kultuurimajad haarasid tasuta pakutavast võimalusest kinni.
Nüüd on Floriane jõudnud lõpusirgele prantsuse kultuuri tutvustava salongiõhtu ettevalmistustega. Ta on mõtte algataja ja teostaja, kes suudab kogu organiseerivat toimkonda vedada. Prantsuse salongi õhtu toimub 13. märtsil algusega kell 18.00 ubases väikeses ringis, kuhu tuleb eeldatavalt paar-kolmkümmend inimest, aga pole välistatud, et huvilisi on tunduvalt rohkem. Kedagi pole kutsutud personaalse kutsega ja uksed on avatud kõigile prantsuse sõpradele. Pealegi on üritus osalejatele tasuta.
Praeguseks on oma tuleku soovist märku andnud need, kes õpivad prantsuse keelt. Pärnu linnas polegi neid vähe. Väga hea koostöö on Nooruse Majal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumiga, kus prantsuse keelt õpetab kreeklanna Vouraki Lina. Jana Trink Erakool õpetab samuti prantsuse keelt ning nemadki on lubanud salongiõhtule tulla. Katre Puidet õpetab Nooruse Majas prantsuse keelt kahele grupile. Nii algajate kui ka edasijõudnute grupis õpib mõlemas praegu kümme õpilast. Ühe grupi keeleomandamise materjal on jagatud 50 tunnile, mis kogu kursuse läbimisel teeb 100 õppetundi. Õppijate vanuseline koosseis on ääretult avar, kooliealistest pensionärideni. Mai Kolossova tegeleb pikka aega portselanimaalimise juhendamisega kuid peab sama tähtsaks ka prantsuse keele õppimist. Nooruse Majas õppijate suureks eeliseks on võimalus kasutada Floriane abi keele praktiseerimiseks. Floriane ise käib aga kord nädalas Roosi tänaval asuvas rehabilitatsiooniüksuses prantsuse keelt õpetamas.
Õhtu kavas on prantsuse teemalise jutuvõistluse võitja väljakuulutamine. Konkursi tingimustega on veel aega tutvuda veebiaadressil: www.noorusemaja.ee. Esinema on kutsutud alati karismaatilisena tuntud Erki Otsman, kes on muusikuna oma elu väga tihedalt prantsuse kultuuriga sidunud ja seetõttu korduvalt Prantsusmaad ka külastanud. Plaanis on näidata Prantsusmaad tutvustavat filmi. Kellel prantsuse keelega veel raskuseid, saab subtiireid lugeda inglise keeles. Räägitakse Prantsusmaast, selle maa kultuurist ja loodetavasti kasutatakse omavaheliseks suhtlemiseks ka rohkesti prantsuse keelt. Floriane lubas õpetada prantslaste seltskonna mänge ja pakkuda oma kodumaal valmistatavaid suupisteid. Samuti võivad õhtu külalised ise esineda. Külla on lubanud tulla ka Pärnu Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Ela Tomson, keda tuntakse suure prantsuse sõbrana. Möödunud aasta detsembris ütles Ela Tomson intervjuus Maaleht.ee Pärnumaa uudistele, et prantsuse keele ja kultuuri juures köidab teda kõige enam selle keele ja kultuuri loomulik elegants. Et anda Floriane’i korraldatavale õhtule veelgi paremat sisu, kutsutakse Noorusemajja ka Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse direktori asetäitja Jacqueline Plessis, kes on ühtlasi prantsuse keele atašee Eestis.
Jacqueline Plessis sõnade kohaselt ei loo prantslased endale illusioone nagu võiks prantsuse keel hakata võistlema Eestis esimese võõrkeele koha pärast, pigem pingutatakse selle nimel, et seda õpitaks koolides rohkem teise või kolmanda keelena. Praegu õpib üldhariduskoolide õpilastest ca 85% võõrkeelena inglise keelt. Vene keele õppimise vajalikkusesse on erinevatel aegadel täiesti isemoodi suhtutud. Näiteks 1990. aastal õppis 56% õpilastest, 1998. aastal 29% ja nüüd ollakse taas tõusuteel kui 2008. aastal moodustasid vene keele õppijad 41%. Seevastu saksa keelt õpitakse paarikümne protsendi osas õpilaste üldarvust ja prantsuse keelt õppijaid on kõigest 3%. Esimese keelena õpib aga prantsuse keelt vaid 1% kui inglise keelt õpib samal ajal esimese keelena tervelt üle 70% õpilastest.
Mida räägib Floriane enda teistest huvidest? Suurt huvi tunneb ta fotograafia vastu. Enne koju naasmist soovib ta korraldada personaalse fotonäituse. Lemmik teemadeks on inimene ja loodus. Meelsasti külastab ta Endla Jazzklubi. Talle meeldib väga toidu valmistamine. Pärnus õpib Floriane Eestimaa leiba valmistama. Praegu mõtleb Floriane sellele, kuidas presidendi proua leivajuuretist Prantsusmaale toimetada. Veel on ta õppinud tundma eesti käsitööd, huvipakkuv on olnud viltimine. Teater on tema jaoks nii huvitav nähtus, et soovib minna teatri kursustele. Floriane on juba varemgi teinud proove näitleja rollis.
Floriane peaks esialgse kava kohaselt lahkuma 15. juunil, kuid peab juba plaani pisut kauemaks jääda, et näha eestlaste jaanipidu ja rahvusvahelisi hansapäevasid. Ta on loonud ka oma kodustele Eestist nii ahvatlevalt kena pildi, et vanemad lubasid tulla aprillis külla. Juba on teda külastanud õde ja vend. Boyfriend on aga tõeline sõber, kes on teda koguni kolmel korral külastanud.
Tahtsin veel teada, milline on peamine suhtluskeel Noorusemajas, kas inglise või prantsuse? Jutuajamise lõpul esitatud küsimusele saadud vastus ei üllatanudki mind eriti kui Uudo Laane vastas, et nende töökeeleks on hoopiski eesti keel.
Ehkki mõistsin, et Floriane tunneb end Noorusemajas hästi, tahtsin siiski pisut ebamugava küsimuse esitada ja uurisin kas pole midagi siinses kultuuris sellist, mis teda segab või paneb aeg ajalt kodu järele igatsema. Sellele küsimusele vastas Floriane pikalt, põhjalikult ja konkreetse näite varal. „Tulin Eestisse teatava eelarvamusega, et põhjamaine rahvas on külmem, kinnisem ja osavõtmatum. Nüüd selgus, et eestlased ei tunne näilist viisakust vaid ongi oma sügavas sisemuses heatahtlikud ning abivalmis. Kui palusin Tallinnas teed juhatada, siis ei viibatud käega umbmäärases suunas ega jäetud mind lahkel naeratusel üksinda teed otsima. Selleasemel kõndis teejuht paar kilomeetrit minu kõrval ja viis ilusti kohale.”
Samal teemal:
