Jüri Estam: „Ootan presidendilt tänutseremoonia korraldamist.“
Isamaa ja Res Publica Liit on esitanud Pärnumaalt valitud Riigikogu liikme Trivimi Velliste algatusel oma koalitsioonipartnerile Reformierakonnale seisukohavõtuks ettepaneku, millega tunnistataks 1944. aasta kaitselahingutes osalenuid vabadusvõitlejateks. Seoses nende sõdurite saatuse või tänamise teema uuesti päevakorda tõusmisega olgu teiste arvamuste kõrval avaldatud seisukoht ajakirjanikult Jüri Estamilt, kes viibis 10. juulil Eesti sõjameeste kokkutulekul Toris.
Mida oleks vaja? Vaja oleks, et president kutsuks tagasihoidlikule tseremooniale kas Estonias või lauluväljakul või kus tahes kõik Eesti mehed, kes on ikka veel elus ja kes võitlesid 1944 a. tõrjelahingutes ja tänaks neid isiklikult - kättpidi. See võiks toimuda kinniste uste taga ning kutsetega. Eesti Politsei töö oleks hoida eemal nii vaenulike riikide TV võttegrupid kui ka igasugused neonatsid ja teised äärmuslased. 1939-1940 me kapituleerusime. Sõja ajal võtsid eesti mehed eksprompt ja improviseeritult kohustuse enese peale püüda riivistada tee, et Vene NKVD ei saaks teist korda tagasi tulla ja nende perekonnaliikmeid-rahvuskaaslasi uuesti piinakambreis piinata. Nad tegid seda vastutustundest, eesti naiste ja perekonnaliikmete toetusega. Ühiskonna toetusega. Sinimägedel ja teistes Teise Maailmasõja kestel Eesti territooriumil toimunud lahingutes Eesti au kaitsel ja Vabariigi tagasituleku nimel ehk Otto Tiefi kaaslastena võidelnuid on järel vaid tuhat kuni kaks tuhat meest. See, et neid ei ole avalikult ja ametlikult otsesõnu tänatud kõige kõrgemal tasandil on üks kahest viimase 20 aasta kõige suuremast tegematajätmisest, kui mitte öelda häbiplekist. Varsti on hilja. Ainult rumal inimene usuks või teise riigi desinformaator väidaks, et Eesti Vabariigi sõdureil-ohvitseridel oli hästi hea tunne, kui neid sunniti panema selga okupeeriva riigi munder. See juhtus 1940, kui EV kaitseväe teenistujaid sunniti punase okupatsiooniarmee jälki vormi selga panema. Või kuidas võis normaalne eesti sõdur - see sama inimene - tunda 1941-1945 rõõmu sellest, et oli sunnitud kandma haakristiriigi võõrast ja vastikut välihalli? Selle maa mundrit, mis oli huvitatud vaid Lebensraumist? Mul tuleb alati kurbustunne peale, kui vaatan fotosid saksa vormi kandma sunnitud Riipalust, Maitlast ja teistest, sest varem kandsid nad uhkusega seljas Eesti rüüd. Meestele polnud see nauding vaid tragöödia - mitte saada kanda Eesti enda vormiriietust Eesti kaitsel. See oli alandav, mitte tore. Ometi jõid nad ka selle kibeda karika tühjaks ja võitlesid, kuidas jaksasid oma soomepoistest vendade ja metsavendade ning teiste vastupanuliikumise ja hiljem areenile tulnud poliitvangide ja inimõiguslaste kõrval. Mehed ei nuta, vaid teevad, mida teha tuleb. Au neile. Nad on eeskujuks, mitte seinapragudesse peitmiseks. Isegi kui Toomas Ilves ei pea võimalikuks - ei soovi - Sinimägede sangareid tänada, on nad meie armastust pälvinud. Mina ütlen küll tänan südamepõhjast! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma rahva eest.
