Karl Utsar külastas Pärnu spordiajaloo klubi
Pühapäeval, 13. veebruaril, oli Pärnumaa spordiajaloo klubi külaliseks 7-kordne tõstespordi Eesti meister Karl Utsar, kes on püstitanud 37 Eesti ja 5 maailma rekordit, saavutanud 1970. a Nõukogude Liidu meistrivõistlustel kulla ja 1971. a Euroopa meistrivõistlustel kolmikvõistluse pronksi ning püsinud kümne aasta kestel maailma esikümnes.
Spordiajaloo päeva avas Heldor Käärats. Henno Sepp ja Priit Neeme süütasid viimase aasta kestel lahkunud sportlaste mälestuseks küünla. Nende nimed on Arnold Ebrok, Kaubi Türnupuu , Eldor Sutt, Ustav Einaste, Harry Adamson, Ülo Vunk.
Pärnu Postimehe spordiajakirjanik Enn Hallik tutvustas Pärnumaa spordiraamatu väljaandmise mõtet ja rääkis materjalide kogumisest. Raamat soovitakse välja anda juba järgmisel aastal. Heldor Käärats andis spordiajaloolasele Vambola Remmelile üle Eesti spordiajaloo Seltsi tänukirja. Valli Koplus, Linda Rannap ja Ilme Neeme katsid laua kohvi, tee, kringli ja teiste suupistetega. Helle Artel oli abiks Heldor Kääratsile, kes tegi ära väga suure töö ja valmistas kokkutuleku päevaks näitliku pildi- ja sõnalise materjali stendidele välja paneku jaoks.
Pikemalt rääkis oma elust ja sportlase tegevusest ajalooklubi külaline Karl Utsar, kellelt paluti vastuseid ka paljudele küsimustele.
Rammumeestesse on aastasadu lugupeetavalt suhtutud. Täiesti õigustatult kuulub raskejõustik meie rahva vanimate sportlike harrastuste hulka ja aegade kestel on Eestimaa tõstjad saavutanud arvestatavalt häid tulemusi, mis kinnitab paljude ilmekate näidetega, et isegi kõige tagasihoidlikemas tingimustes saab ühe väikerahva seast võrsuda aruka ja järjepideva visaduse tulemusena maailma tippude hulka jõudvaid sportlasi.
„Esimese pärnakana tuli 1912. aastal Venemaa meistriks Johann Sirmann. Esimese pärnakana tuli 1925. aastal Eesti meistriks Aleksander Kask, kes kordas seda 14 korda. Esimese pärnakana püstitas maailmarekordi 1926. aastal Eduard Brock,“ tutvustas spordiajaloo klubi esimees Heldor Käärats Pärnumaa vägilasi, tegemata seejuures vahet linna ja maakonna sportlaste vahel. Tema sõnul on Eesti meistrivõistlustel vaheldumisi edukad olnud nii Pärnu Tervis kui Sindi Kalju, kolmekümnendate lõpus tõusis tugevalt esile ka Mõisaküla klubi Ülo. Seejärel pillutas sõda mehed laiali ja alles 1957. aastal suutis Eesti meistrivõistlustel võita kuldmedali Albert Oja, kes oli hiljem Eesti edukaim noortetreener ja ka Jaan Taltsi esimene treener. Paraja vaheaja järel järgnesid Kalju Kenapea 1968-al ja Raivo Mägi 1974. aastal.
Näib, et edukuse ja rahva arvukuse vahel puudub vähemalt mõne spordiala puhul väiksemgi seos. Seda väidet kinnitab ka meenutus omaaegsest kolmikust, kes samal ajaetapil tõstepõrandal rassides pakkusid tugevat konkurentsi paljudele teistele maailma tippudele. Omaaja tõstjad Jaan Talts, Toivo Kurg ja Karl Utsar olid arvestatavad tegijad nii kodus kui välismaal. Kuuekümnendate lõpul ja seitsmekümnendate aastate alguses oli Eestis nii tugev raskejõustiklaste kolmik, mida polnud välja panna vist mitte ühelgil teisel riigil maailmas.
1957. aastal kolis Tihemetsas olevast talust perekond Utsar Sinti ehitatud uude kodusse. Paar aastat hiljem tuli 14-aastane Karl Utsar koos teiste poistega tõstespordi treeningruumi ja avaldas soovi astuda Sindi Lastespordikooli tõstesektsiooni. Tookordne Sindi tõstetreener Karl Kiisk ütelnud talle, kui tõstad 32 kg raskuse pommi üles, siis võetakse vastu ja kui ei tõsta, siis oeab tõstesektsiooniga liitumisega ootama. Poiss proovis, kuid ei jaksanud tõsta. Karl surus mütsi pähe ja läks vadinal kodu poole tagasi. Karl Kiisk on meenutanud, et sama pommi laskis 1916. aastal tal endal tõsta tolleaegne treener Oskar Hendrikson. Kiisk ütelnud tolle pommi sees olevat säärase pisiku, mis ajanud oma juured sügavale tema kehasse ega vabanenudki enam sellest. Seepärast oli pommil erakordne ajalugu ja igaüks kes Sindi tõstespordi trenni sisse astus, pidi kindlasti proovima, kas jõuab nimetatud raskust üles tõsta. Muidugi oli Karl paari päeva pärast tagasi ja siis katse õnnestus, mis avaski tee suurde sporti.
Karl Utsar kuulus Eesti Maaspordi Liit „Jõud“ algaastate väljapaistvate sportlaste hulka.
Aastatel 1964-1980 võitis Karl Utsar Eesti meistrivõistlustel 7 kulda, 4 hõbedat ja 2 pronksi ning püstitas 37 Eesti tõsterekordit, millest 6 olid NSV Liidu ja 5 maailmarekordit rebimises. Kõige enam tehnikat nõudvas tõstmisviisis – rebimises – püstitas vägilane sirgetel kätel 13 kuu jooksul viis maailmarekordit raskekaalus 110 kg: 161,5 kg 1970. a 18. märtsil Minskis; 162,5 kg ja 165,0 kg samal päeval 25. aprillil Vilniuses; 168,5 kg 1971. a 14. märtsil Rostovis ja 169,0 kg sama aasta 25. aprillil Türil, mis jäi ka tema viimaseks maailmarekordi püstitamiseks. Rammumehe rebimistehnika oli oivaline ja sellega eeskujuks tervele hulgale maailma tippudele. Heldor Käärats oli Türil kohtunikuks ja mäletab, kuidas Karli isa Peeter jälgis samuti poja esinemist ning pärast võistlust tänati tedagi selle eest, et oli nii vahva poja kasvatanud. Karl Utsar ütles, et kuigi isa polnud tõstja, oli ta siiski hingelt läbi ja lõhki spordimees.
Heldor Käärats mäletas, kuidas 1970. aastal Minskis anti Karl Utsarile võimalus ainult ühe katsega ületada Kauko Kangasniemi rekord, mis oli 161,0 kg ja ta ületaski soomlast 0,5 kg.
40 aastat tagasi oli tõstesport samaväärselt nii NSV Liidus kui Eesti NSV-s üks eelistatumaid spordialasid. 1971. aastal võitis Karl Utsar Bulgaaria pealinnas Sofias peetud EM-il raskekaalu (110 kg) kolmevõistluse pronksi, olles samal ajal rebimises esimene ja surumises kolmas. Jaan Taltsi ja Karl Utsari tippaegadel peeti arvestust kolmevõistluses: surumine, rebimine ja tõukamine. Kolmevõistlust peeti kuni 1972. aasta Müncheni olümpiani.
Alates 1973. aastast võisteldakse üksnes rebimises ja tõukamises. Pärnus toimunud Eesti karikavõistlusel kahevõistluses saavutas Karl Utsar 1978. aastal kogusummaks 415,0 (185+230,0) kg ja rebimise parimaks tulemuseks 185,0 kg. Moldaavias, Bendereses tõukas ta samal aastal 230,5 kg. Karl Utsar on kuulunud 10 aasta jooksul maailma esikümnesse. Utsarit tunti NSV Liidus tõstjate uue koolkonna rajajana.
Karl Utsar rääkis, et 70-tel aastatel olid Pärnumaa raskejõustiklased Eesti parimad ja tema ise treenis kõige jõulisemalt 1978. aastal. Karl Utsari suurimaks konkurendiks oli tema parim sõber, 13-kordne Eesti tõstemeister, Toivo Kurg, kes alles tänavu saab 65-aastaseks, sest on oma heast kaaslasest aasta noorem. 1969. aastal kirjutas Spordileht, et tõstjad Karl Utsar ja Toivo Kurg on end üle terve Liidu kuulsaks teinud. Olgu siinkohal meenutuseks ka Utsari sõbra paremad tulemused: 1973 NSV Liidu MV pronks tõstmises, üliraskekaalus; 13kordne NSV Liidu maaspordiühingute meister; 1966-1982 võitis Eesti MV-l 13 kulda ja 2 hõbedat; püstitas 32 Eesti rekordit: raskekaalus 12 ja üliraskekaalus 20. Lisaks eelnevale veel Eesti meister ka vasara heites.
„Omal ajal räägiti kahe hea sõbra erinevatest omadustes selliselt, et Kurge tunti kui Jumala poolt antud hea füüsisega meest ja Utsar hiilgas seevastu nutikuse, hea kehalise painduvuse ja tunnetusega,“ teadis Käärats kahest mehest kõnelda. Karl Utsar ise mäletab Heldor Kääratsit hästi soliidse tõstjana sellest ajast, kui ta ise oli veel väga noor ega tegelenud tõstmisega.
„Tippsportlane on spordi narkomaan, kes ilma spordita elada ei saa. On juhtunud kurioosumeid, et pühade ajal, kui spordisaali uksed olid lukus, sai mindud treeningule läbi akende. Suhtumine peab ikka jäägitu olema,“ rääkis spordiajaloo klubi külaline oma pühendumisest spordile.
„Kui Jaan Talts läks Venemaale sõjaväkke ja pääses Ukraina koondise juurde harjutama, said sellest kasu Taltsi kõrval veidi hiljem teisedki,“ rääkis Utsar üleliidulistest kogemustest, mis jõudsid Eestisse väikese ajanihkega. „Seal teati, et tõstespordiga tuleb tegeleda suvi läbi, aga meie siin lõime luuslanti ja tegime trenni hooaja kaupa.“ Jaan Talts jõudis liidu koondisesse 1966-al ja Karl Utsar 1969. aastal.
Nõukogude koondislased viibisid aastas 10 kuud treeninglaagrites, kus tehti trenni kolm korda päevas. Taastustingimuste ja olmevõimaluste üle ei kurdetud. Utsar tunnistas, et mitte keegi neist polnud lausa munga eluviisidega. „Vajadusel panime pidu, vaatasime ka naisi ja tundsime trennist vabal ajal elust lõbu, sest muidu oleks pingeline treeningkava lihtsalt närvid läbi võtnud,“ rääkis Utsar sellest, kuidas mõningasele lõõgastusele järgnes uuel päeval jälle tõsine töö kangiga. Ta kõneles ka sellest, et traumad on sportlastel väga kerged tulema, aga juhtub ka täiesti ootamatuid õnnetusi. Bulgaaria treeninglaagris valmistuti Ungaris, Szombathelys, toimuvateks Euroopa meistrivõistlusteks. Just siis, kui Utsar oli kindel koondislane, juhtus õnnetus. Võrkpallimängu hoos prantsatas tema jalalabale 150-kilogrammi kaaluv Vasja (Vassili Aleksejev), kellest hiljem sai kaheksakordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja. Aga tookord pidi Utsar kulutama jala ravile mitmeid tüütavaid kuid ning loobuma tiitlivõistlusest. Õnnetuid juhtumeid oli teisigi, mis pärssisid sportliku edu teekonda.
Karl Utsar oleks olnud võimeline palju enamaks, kuid kahjuks oli Eesti tollel ajal totalitaristliku riigi alluvuses ja see muutis suurvõistlustele pääsemise võistlemisest endast tunduvalt raskemaks.
Dopingust kõneldes rääkis Utsar kurvast kogemusest oma pojaga. Karl Utsar tegi oma pojast Andrusest hea tõstja. „Aga see ei juhtunud minu all treenimisega, vaid siis kui toodi võõras treener. Seda ma ei soovita mitte kellegil üle elada,“ rääkis Utsar kibedast katsumusest, mis puudutas teda väga lähedaselt. „Minevikus tarvitati neid aineid, mis praegu on keelatud. Kõik me teame, et see on pahe, aga sellele vaatamata mõeldakse ikka uusi aineid välja. Dopinguid ja mõnuaineid võtsid omaks juba vanad indiaanlased, nähtavasti on inimkonnal ka seda vaja,“ ei leidnud ka Utsar mingit nõu nende ainete tarvitamise vastu ja tunnistas, et inimestele on võimatu selle pruukimise kahjulikkust selgitada. „See on võibolla täpselt sama, nagu narkootikumide tarvitamine,“ ütles Utsar, kes on lõpuni veendunud, et dopinguid ei tohi mingil juhul vabaks lasta, sest siis hakkaksid sportlased analoogselt narkootikumide ületooside tagajärjel massiliselt haigestuma ja surema.
Utsari poeg Andrus alustas tõstetreeninguid isa juhendamisel juba 9-aastaselt. Uue sajandi esimestel aastatel saavutas Andrus oma raskuskaalus Euroopa tasandil arvestatavaid tulemusi. Korraga kadus huvi spordi vastu. Siiski on huvitav kõrvutada Karl Utsari saavutusi poja Andrusega ja vaadata paralleelselt ka Karli õepoja Mikk Kasemaa tulemusi, et kujuneks terviklikum pilt ühe pere edukast tõstesportlaskarjäärist. Eesti meister on Karl olnud 7, Andrus 9 ja Mikk 11 korda. Eesti rekordi püstitas Karl 37, Andrus 54 ja Mikk 40 korda. Vaid maailmarekordeid on Karl kogunud viiel korral.
Spordiajaloo päev lõpetati vestlusringiga kohvilauas.
Samal teemal:
