Konstantin Pätsi ajast kaasaega
Raeküla Haridusseltsi 100. sünnipäeva tähistamisel Pärnus pidas Eduard Rajari perekond Pätside kunagise kodumaja (Riia mnt 273) õuel kõne, mille täistekst nüüd ilma kärbeteta lugejateni jõuab.
Ma tahan teiega jagada muret Eesti Vabariigi ja eestluse elujõu kestvuse üle...
Esiteks aga Konstantin Pätsist. Pätsist, mitte Pätsust, nagu vulgaarse ja halvustava keelekasutaja suust üha rohkem kuulda. Pätsud elavad Venemaal, neid kutsutakse Medvedjeviteks.
Konstantin Pätsist, Tahkurannas sündinud poisslapsest, sai Eesti riigi rajaja ja hoidja. Temast sai Eesti iseseisvuse saavutamise, kahjuks aga ka iseseisvuse loovutamise sümbol. Seepärast jagaksin ma Pätsi lühikese kuid väga olulise poliitikutee kolme ossa.
Noor elujõuline Päts, riigi rajaja
„Me ei ole vabad teiste armust, me oleme endale vabaduse ise kätte võidelnud.“
See Päts lööb rusikaga vastu lauda ja ütleb: Hakkame vastu! Pätsi karisma ja otsustavus on kahtlemata üheks asjaoluks, millega mindi Vabadussõtta ja võideti. Võit kinnitati Tartu Rahulepinguga, milline on siiani jõus, mis on Eesti Vabariigi sünniakt ja mida tuleks riiklikult väärikalt tähistada ka tänasel päeval.
Politikaanlusest tüdinenud ja mures Eesti riigi jätkusuutlikkuse üle, võimu oma kätesse võttev Päts
Hirmuäratavalt sarnane oli tookordne olukord Eesti Vabariigis praegusega. Poliitilised kemplused väikeste asjade üle väikeste huvigruppide poolt, jättes tähelepanuta suuremaid korruptsioon, lõhe suurenemine rahva ja valitsejate vahel, võimu koondumine ühe seltskonna, tollal nimetati seda klikiks, kätte, punase ideoloogia sissetung jne. Riik hakkas käest lagunema. Seal pani taas Päts maksma oma kindla sõna. Tagantjärele võib seda pidada diktatuuriks, demokraatia hävitamiseks, milleks iganes, kuid riik pandi korda. Riik arenes ja rahvas mäletab tollast riiki kui „head Pätsi aega“. Kas Vabadussõjalaste Liidu kõrvaldamine oli õige tegu? Kas hääletu alistumine 40.aastal oli õige tegu? Ajalugu on täppisteadus alles peale sündinud asju ja hinnangu olevikus tehtule annavad rahvad sageli siis, kui tegijad on toonela väljadel.
Kolmas Päts, väsinud Päts
Kui juht laseb mööda soodsa võimaluse, lööb otsustaval hetkel kõhklema või arvestab oludega ja tegudega valesti, määrab ta kogu ettevõtmise ja saavutatud tulemused nurjumisele. Rahva pärastised kannatused tagajärjena on sedavõrd raskemad. See ongi tänane täppisteadus Konstantin Pätsist kes ise samuti langes repressiooni ohvriks, surres vangina Buraševo vaimuhaiglas. Otsus loovutada riik, ehk ajutiseltki, sündis Pätsil armastusest oma rahva vastu. Teades Venemaa asiaatlikke metsikusi rahva kallal, püüdis ta alistudes rahvast säästa. Kas ta tegi õigesti? Arvesse võttes jätkuvaid kaotusi, pole see tänaseni päris kindel.
Riik on nii tugev, kui on tema rahvas. Rahvas on nii tugev kui on tema elujõud, tema aated, rahvuslik ühtekuuluvus, haritus
Demokraatia on rahva võim ja selle kvaliteet sõltub kõigist neist. Konstantin Päts teadis seda. Tema siht oli kasvatada haritud, kultuurne, vaimset elu ja ilu hindav, ühtehoidev eesti rahvas. Tema toetusel rajati koole, asutati kooli- ja haridusseltse, tehti kodukaunistamise tööd. Kasvatati isamaaarmastust ja kodutunnet, kasvatati lugu pidama ilusast eesti keelest. Kõige selle toel kasvas põlvkond eesti inimesi, kes oskasid hinnata tarkust, kelle enesehinnang oli kõrge, kelle ühistöö ja –meel kandsid head vilja. Olla eestlane oli uhke ja hää. Selline rahvas oskab ennast valitseda ja kaitsta. Areng vajab kinnistumist, mitut põlve, enne kui see kõik saab püsivaks. Ajalugu tahtis teisiti, eesti rahva kvaliteet viidi järgneva 50 Nõukogude okupatsiooniaasta vältel madalamale, kui see oli olnud pärisorjuse lõpu aastatel. Ja kuigi on tänaseks juba möödunud pea sama palju aastaid, kui oli Eesti Vabariigile antud enne iseseisvuse kaotamist, ei ole me jõudnud sellele tasemele, kui oli rahvas enne sõda.
Majanduslikult oleme kasvanud. Vaimsus on jäänud tahaplaanile. Omakasu on eespool üldist kasu. Raha on saanud kõige ja kõigi mõõdupuuks, selle teenimise viis pole tähtis. Pettused, autus, vargus on saanud igapäevaseks, ruulib matslus, kultuuritus, tigedus. Haritus pole hinnatud. Koostöös nähakse võimalust teist üle lüüa. Inglise keel ja angloameerika meel on au sees kohati nii, et enam ei saa vend aru vennast, mida ta öelda tahtis. Eesti keel on taas surutud kööki kui madalama rahva keel. Eestlust ja veel mingeid isamaalikke aateid põlatakse, perekondlikud väärtused hävivad, hinnas on „vähemused“, kes dikteerivad enamusele, kuidas peab neid armastama ja neist eeskuju võtma. Meedia töllerdab nende sabas, selmet anda anda õiglane hinnang kõigele negatiivsele, pigem võimendab neid väärnähtusi. Kõik halb ju müüb, toob sisse raha – kuid hävitab vaimsust ja ise mõtlemise võimet. Mõtlemisvõimet, kultuuri alustala, riikluse, demokraatia alustala.
Miks ma tulen teie ette täna, pidupäeval, sellise negatiivse hinnanguga eesti arengutest viimasel ajal. Ma loen ajalehti ja kirjutiste kommentaare. Ehkki viimast peetakse pelgalt rämpsuks, peegeldavad just need valitsevaid olekuid, tihtilugu noorte ja pooleldi haritud inimeste hulgas. Miks pooleldi – nad on jäänud hingelt harimatuteks. See-eest on nad oma käibetõdesid pritsides ausad ja kajastavad paremini kui ükski uurimus rahva meeleolusid. Ja need on eriti viimasel ajal , väga halvad. Lisaks isamaatusele on hakanud neis levima taas kommunistlikus vaimus mõtted.
Seepärast on mul mure, millega teie ette tulla. Kas me sellist riiki tahtsime – sage küsimus, millele võib vaid ühtmoodi vastata – jah, sellist me tahtsime. Kuid kas me tahtsime selliseid arenguid? Kindlasti mitte. Raske saab olema eesti vaimse kultuuri viimine elanike keskele, kuid seda tuleb teha järjepidevalt ja kindla käega. Ainult siis on võimalik Eesti riigi ja eestluse ellujäämine.
Koos hariduse templi rajamisega meenutame täna Konstantin Pätsi, Pärnu juurtega meest, kelle osa eesti rahvusluse ja riigi arendamisel on määratu tähtsusega. Paraku kerib taas mõte, kas leidub tänapäeval, tänastes oludes uus Konstantin Päts? Sellise kaaluga mees, keda mälestatakse seni, kui on elus veel viimane põlvepikku eestlaste poisikene. Me tahame kõik elada vabas, õitsvas Eestis.
Aitäh, et minu pika jutu ära kuulasite. Jagatud mure on mõtteaineks.
Samal teemal:
