Leek lõkendas tuule käes kõrgele
Neljapäeval, 21. aprillil tähistati Sindis jüripäeva saabumist tõrvikutega teatejooksu ja pidulikult meelelahutusliku sündmusega Sindi Gümnaasiumi õuel, kus läbivaks teemaks oli Eduard Bornhöhe teose „Tasuja“ nägemusel esitatud 1343. aasta kevade öö, mida tänaseni mäletatakse kui eestlaste meeleheitlikku katset võõra ikke alt vabanemiseks.
Jüriöö rivistus Sindi Gümnaasiumi õuel, fotode autor MEHIS PALOTU
Jooksule mööda linna teid ja tänavaid oli registreerunuid 13 gruppi. Tõrvikuid käes hoides joosti enamasti 5-6 liikmelistes rühmades. Kell 20.00 läksid Paide maantee ja Kesk tänava ristmikult esimestena teele Sindi Lasteaia lapsed. Nende ees sammusid Laane talli ratsahobused, sadulas istusid Elisabeth ja Kristiina. Väikese vahega eespool sõitis vilkuritega politseiauto. Ringiga Linnuriigist läbi pöörduti taas linna südame poole.
Tõrvikutega jooksmise tipphetkeks oli Pärnu maanteelt mõnesaja meetri pikkune kõrvalepõige vanale apostliku õgeusu kalmistule, kus puhkavad viimset und Sindi ainus Vabaduse Risti kavaler Viktor Arak ja tema isa, legendaarne pool sajandit Sindi kooli juhtinud Jaan Arak, keda kutsuti hellitavalt lihtsalt papa Arak. 22. aprillil täitus Viktor Araki sünnist 115 aastat ja seepärast süütasid Spordiklubi Vapruse poisid ning nende treener Priit Sõstar kangelase kalmul tõrviku tulest läidetud küünla.
Kalmistult suunduti edasi viimaseid jooksjate vahetusi tehes Sindi Gümnaasiumi õuele. Viimases vahetuses andis tõrviku käest kätte Sindi 2009 aasta inimene Juhannes Kask Sindi 2010. aasta inimesele Mihail Šorinile, kes lõpetas tõrviku kandmise koolimaja õuel lõkke süütamisega.
Ilm oli just samasugune nagu kirjeldas Bornhöhe oma raamatus „Tasuja“ 1343. aasta jüripäeva: „Lõuna ajal paistis päike selgelt ja soojalt sinisest taevast, õhtul läks ta säravalt looja ja taevaäär ümberringi lõkendas veel kaua kullases, punases, roosas ja violetses värvis.“ Seda tuntud Tasuja legendi lugesid vaheldumisi Mihail Šorini poeg Marko ja tema enda poega asendanud Richard Kandima. „Kui nüüd tõusis ühes kohas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedusest ümberringi päevavalguseks muutsid,“ loeti leht lehe haaval teksti.
Ajalooõpetaja Lembit Roosimäe sidus kuuldud legendi Eesti Vabadussõja võitlusega, kus ka Bornhöhe „Tasuja“ kangelaslik võitlus innustas eestlasi võiduka lõpuni võitlema ja meenutas neid kümmet vaprat meest Vabadussõja päevilt, kelle nimed on raiutud Sindi Gümnaasiumi aulas olevale mustale graniittahvlile.
Lisaks Eneli Arusaare koostatud stsenaariumile Tasuja legendist kõlasid Robin Semmeli esituses flöödi noodid paladega „Kus on minu kodu“ ja „Minu kodu“. Nende vahele põimusid Ain Keerupi loetud luuleread „Meil aiaäärne tänavas“ ja Lisette kandima „Sinimustvalge“ tants, mille liikumine kujundati tantsija ja Eneli Arusaare ühisnägemusena.
Lõpusõnad ütles Sindi Gümnaasiumi direktor Ain Keerup: „Suur on see, mis särab end säästmata. / Põlemiseks pole vaja põhjust. / Palumiseks pole vaja põhjendust. / Julgus on suurim tarkus.“ Viimase mõttena ütles ta seda, et oma hingeloomule ustav teeb tugevaks enese elu! Ja seda tegu soovis ta ka kõigile jürikuu rahvakogunemisel osalenutele.
Fotogalerii jooksmisest läbi linna
Samal teemal:
