Lõppeva aasta viimasel nädalal oli Sindi Linnavolikogu eelarve- ja majanduskomisjoni esimees Toomas Kuuda nõus rääkima Sindi linna majandamisest nende arusaamiste ja kogemuste põhjal, mida ta omab pikaajaliste praktiliste kogemuste varal mitte ainult Sindis, vaid ka töötamisega Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja Pärnu esinduse juhatajana.
Urmas Saard: Palun ütle algatuseks mõned kõige üldisemad sissejuhatavad mõtted eelarvestrateegia lähtepositsiooni hindamise seisukohalt.
Toomas Kuuda: Käesoleval aastal võeti vastu Kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus, mis kohustab omavalitsusi alates 2011-st aastast omama eelarvestrateegiat järgmise ja veel kolme aasta peale ette. Strateegias on kõige olulisem prognoosida kui palju raha linna eelarvesse laekub ning määratleda kulutuste prioriteedid. Sindi linna arengukava raames koostatud eelarvestrateegia näitab kurba tõsiasja, et drastiliselt on vähenenud üksikisiku tulumaksu laekumine, mida on tinginud tööpuudus ja valitsuse poolt 2009. a riigieelarvet kärpides vähendatud kohalikele omavalitsustele makstav üksikisiku tulumaksu osa. Kui varem oli see töötaja palga brutosummast 11,93%, siis nüüd 11,4%. Arvudes tähendab see, et kui 2008. aastal laekus füüsilise isiku tulumaksust 30,6 miljonit krooni, siis aastaks 2011 saame planeerida 22 miljonit krooni. Vahe on 8,6 miljonit. Aastateks 2012 kuni 2014 oleme planeerinud tulumaksu kasvu keskmiselt 3% piires. Nii võiks aastal 2014 arvestada ca 25 miljoni suuruse tulumaksu laekumisega, aga vaatamata sellele jääksime ikkagi 2008. aastast veel 5,6 miljoniga maha. Siit võib teha järelduse, et aastatel 2005 - 2008 elasime ikka väga hästi. Ning vastavalt tuludele peab ka kulutusi kokku tõmbama.
Mina ei ütleks praeguse seisundi kohta masu, vaid nimetaksin seda teatud määral normaalseks majandusolukorraks. Pigem oli varem tegu buumiaastatega, kus raha tuli ebanormaalselt palju Eestis sisse ja sealt tekkiski säärane hundipundar, mida nüüd tuleb arutada. Mina ei oska öelda kuivõrd palju maailmamajanduses ja finantsturgudel olid numbrid üles blufitud, aga bluffimist kindlasti leidus, mida kinnitas ka 2008. lõpul Lehmann Brothersi kokkukukkumisest alguse saanud finantskriis. Kuna nüüd on mullist õhk välja lastud ja raha hulk vähenenud, tuleb väga arukalt ja mõistuspäraselt sellega ringi käija. Kõik, mis riigis või kohalikus omavalitsuses vajalik on, tuleb ära katta, samas on möödapääsmatu piirata tarbimisharjumusi.
Urmas Saard: Palun mõni näide kasvõi Sindi linnast, et jutuajamine oleks konkreetsem.
Toomas Kuuda: Ma ei tahaks mõne asutuse peale konkreetselt näpuga näidata. Tarbimismentaliteet oli üldine, kulutusi tehti või asju osteti võib-olla mõttetult palju. Linnavalitsuse ja allasutuste majandamiskulud jaotuvad artiklite lõikes, mida lõppeva aasta eelarves keskmiselt 20% vähendati. Kui algul oldi arvamusel, et kuidagi ei tule välja, siis aasta lõpul on tulemus see, et enamus allasutusi elavad väga kenasti ära. Kusjuures linnakodanikud saavad teenust ikka sama kvaliteediga.
Urmas Saard: Linnapea kinnitas hiljuti, et osadel allasutustel on tekkinud isegi kuni 100 tuhande kroonine ülejääk. Kuidas seda seletada, kui juba niigi on kõvasti kokku tõmmatud?
Toomas Kuuda: Sellest järeldub vaid see, et seni on eelarves liialt palju õhku sees olnud.
Urmas Saard: Kes on need suuremad kokkuhoidjad?
Toomas Kuuda: Näiteks noortekeskus, raamatukogu, muusikakool, kool. Sindi Gümnaasiumis on Ain Keerup ja Mart Nõmm asjast õieti aru saanud ja majandavad tõesti kokkuhoidlikumalt.
Urmas Saard: Samal ajal on seltsimajal veel aasta lõpuni vaid 16 tuhat järgi ja neil ei jätku enam raha isegi mitte kütte jaoks.
Toomas Kuuda: Raskusi on ka mõnel teisel, kuid seda kaudselt hinnata ei saa. Tuleb vaadata, kas ei jätku raha küttele, veele, elektrile või on midagi muud. Küsimus on kuluefektiivsuses, ehk kuidas linnaasutus talle antud eelarvet kasutab. Seltsimajal on järgmise aasta eelarvest jäetud välja kõhutantsu ja line-tantsu ringide juhendajate tasu. See tähendab, et oma tantsimise eest tuleb tantsijatel õpetajale ikka ise tasuda, linna poolt on soojad ja valgustatud ruumid. Minul oleks ausalt öeldes piinlik kui Sindi maksumaksja peaks minu kõhutantsimise täies mahus kinni maksma.
Urmas Saard: Muusikakoolil on praeguse eelarve järgi 100 tuhat puudu, mis ei võimalda järgmisel õppeaastal avada esimest klassi. Selline olukord katkestaks kooli kestva järjepidevuse. Kas ülepingutatud kokkuhoid linna elukeskkonna parandamiseks tehtavate investeeringute nimel õigustab seni hästi toiminud süsteemide lammutamist?
Toomas Kuuda: Sellepärast saigi linnavalitsusse tööle võetud kultuuri- ja haridusspetsialist, kes peab teemasse süvenema. Mina volikogu komisjoni esimehena kõiki küsimusi hinnata ei oska ega jõua. Tema ülesanne ongi hariduse ja kultuurilise suunaga tegevuste eelarved kooli pidaja ehk linnapoolse pilguga läbi vaadata, et kulutused oleksid efektiivsed ja iga kulutatud kroon läheks asja ette. Päevselgelt ei tohi hästi toimivaid süsteeme lammutada. Selge see, et esimese klassi avamiseks tuleb lahendus leida. Sindi Muusikakool on igatpidi linna uhkus, mis tuleviks veelgi arenema ja laienema peaks. Selle kinnituseks on minu arvates koolile linna poolt uue Estonia klaveri soetamine, mille leping hiljuti allkirjastati.
Urmas Saard: Investeeringutest järgmistel aastatel?
Toomas Kuuda: Eelarve prognoosi vaadates läheb aastatel 2011 - 2014 enamus kulutusi personalile ja majandamisele. Materiaalsete varade soetamiseks olevaid investeeringud on 2011. a planeeritud mahus 469 000 ja 2012. a 356 000 krooni. Seda jääb investeeringuteks nagu liiga vähe kätte. Siiski ei ole materiaalsete varade soetamine kõik, mis läheb kulutusteks investeeringute eesmärgil. Laias laastus saab öelda, et järgnevatel aastatel on võimalus investeerida linna elukeskkonna parandamisse suurusjärgus 1,5 miljonit. Selle summa sisse jäävad ka võimalikest abiprogrammidest saadavate summadega kaasnevad omafinantseeringud, v.a. ühisveevärgi projekt. Seoses veemajanduse tarbeks aastatel 2011 ja 2012 planeeritava 13 + 2 miljoni kroonise laenuga läheb netovõlakoormus niivõrd suureks, et linn enam laenu võtta ei saa.
Urmas Saard: Teatud juhtudel võiks seda siiski ületada.
Toomas Kuuda: Täiendavaid laene saab linn võtta vaid europrojektide finantseerimisel, millele on kaasatud fondide toetused ning saadud Rahandusministeeriumi luba. Lihtviisil seda laenu pole võimalik saada või peab siis olema väga tugev argument rahandusministrile. Ühisveevärgi rajamisega asutakse lubatud laenukoormuse piiril: 2011 on see 57% puhastuludest, 2012 – 62,8% ja 2013 – 58%.
Urmas Saard: Kuidas põhjendada 1,3 miljoni mahus järgmise aasta investeeringuid?
Toomas Kuuda: Kõige suurem investeering mahus 500 tuh krooni on Paide maantee kergliiklustee projekteerimiskuludeks, sest Maanteeameti kaasabil oleks võimalik saada 3,5 miljonit krooni ehitusrahana 2011-2012 aastal juurde. Mõttekas oleks see tee ikkagi ära teha ja oma panus sellele lisada.
Veel on ühe suurema investeeringuna eelarve eelnõus 230 tuhande krooni eest gümnaasiumile õppeköögi soetamine, sest seda nõuab uus Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadus. Suheldes hiljuti teiste Pärnumaa omavalitsuste juhtidega selgus, et paljud neist seda investeeringut teha ei plaani, sest raha lihtsalt pole. Eks see on ka meile mõttekoht, kas teha õppeköök või investeerida sama raha näiteks tänavate korrastuseks, valgustuseks või parkide uuendamiseks või ujula korrastamiseks. Vajadusi ja valikuvõimalusi on piisavalt.
Urmas Saard: Ühiselamust räägiti ühel hetkel väga kõnekalt?
Toomas Kuuda: Seda plaaniti Šveitsi abiprogrammi fondist investeerida, kuid see pole veel avanenud. Linnavalitsusel tuleb veel teha tööd nägemuse kallal, mida sellesse ühiselamusse täpsemalt rajada tahetakse ja mida üldse olemasolevad konstruktsioonid rajada võimaldavad. Enne raha taotlust ja projekti esitamist peab olema visioon selge. Augustis, kui volikogu otsuse vastu võttis, anti ainult kiire informatsioon olukorrast ja leiti, et mitte raharongist maha jääda, tuleb vastav punkt arengukavasse lisada.
Urmas Saard: Räägitud on ka nö CO2 rahastamise allikast.
Toomas Kuuda: CO2 kasutamise võimalustena on arengukavas kaks projekti: seltsimaja ja koolimaja soojustus. Kuidas CO2 müügist saadavat raha nendele objektidele taotleda, tuleb veel täpsustada.
Urmas Saard: Olles nüüdseks jõudnud põhjalikumalt süveneda uue arengukava sisusse, on tekkinud mitmeid küsimusi ja kõhkluseid. Kas poleks olnud otstarbekam kuni 2013. aastani kehtivat arengukava täiendada ja mitte kiirustada uue loomisega. Praegune töö jätab paljus pika ja lohiseva mulje, milles puudub konkreetsus ja ei täida esialgselt püstitatud eesmärki, mis pidanuks olema ennekõike praegust realiteeti arvestavalt hästi toimiv?
Toomas Kuuda: Igal juhul oli uue arengukava koostamine põhjendatud, sest eelmine oli paljus oma aja ära elanud. 2003. või 2004. aasta statistilise osa andmed olid vananenud ja hetkeanalüüs vajas uuendamist. Edasiminekuks oli vaja hetkeolukord tänase päeva seisuga fikseerida.
Väärtus on kindlasti ühiskondlik kaasamine ehk väga palju Sindi oma inimesi osales koostamise protsessis ja said selles suhtes oma mured ja mõtted välja öelda. Tavaliselt tellitakse taoline töö kallitelt konsultatsioonifirmadelt, makstes 2-3 korda rohkem ja tihtilugu saadakse tulemuseks nn copy-paste toode, ilma, et kohalikku elanikkonda oleks piisavalt kaasatud.
Sinu murega konkreetsete projektide ja tegevuste suhtes olen nõus. Arengukava tegevuskava osas jääb mõneti selgusetuks, miks just need projektid on valitud ja mida nende teostamisega saavutatakse. Siin peaks lausa projektipõhiselt lähenema ja linnaelanikele põhjalikult selgitama, mis ja milleks Sindi linnas lähiaastatel kavatsetakse ära teha. See on minu sõnum ka Sindi Linnavalitsusele aastate 2011 - 2014 investeeringute tabeli juurde selgitava osa ehk seletuskirja lisamiseks. Arengukava koos investeeringute kava ja eelarvestrateegiaga on minu arvates kõige olulisem linna arengu juhtimise dokument üldse. See on võimulolijate strateegiline tegevusprogramm kuni valitsemisaja lõpuni, aastani 2013. Mida tahetakse ära teha, millised on eelistused ja millised on selleks rahalise katte allikad. See peab arengukavast selgelt välja paistma, kuid siin on jäänud asi natuke uduseks.
Näiteks kui räägime täna laululavast, tänavate valgustamisest, asfalteerimisest, sadevete kraavidest, ujulast, siis kõik need projektid, mis arengukavas kajastuvad, peavad olema selgelt lahti kirjutatud: mida, mis aastal ja kui palju tehakse. Linna valgustamine ja tänavate asfaltkatte alla viimine vajab samasugust täpset investeerimiskava nagu igas korralikus äriettevõttes. Siis teaksid ka linnaelanikud, millal asfalteeritakse tee Viiral või valgustatakse tänav Linnuriigis.
Eelarvestrateegia annab põhimõtteliselt võimaluse planeerida investeeringuid ja teha eelarvekavad kolmeks aastaks ette. Paljud edukad äriettevõtted nii ka talitavad, kusjuures korrektsioone tehakse ärikeskkonna muutumisest sõltuvalt. Minu nägemus on, et ka Sindis võiks niimoodi olla. Praeguses arengukava investeeringute kavas on 2012. a planeeritud investeeringud 2,9 ja 2013. a 3,3 miljonit krooni. Seda on natuke liiga optimistlikult ja niisugust raha ei pruugi meil olla. Nii, et tuleb teha veel valikuid.
Urmas Saard: Kui praegu tehtavad prognoosid on selgelt ülejõu käivalt hinnatud, siis milleks oli üldse võimuvahetus eluliselt nii vajalik?
Toomas Kuuda: Olen veendunud, et valijate ja Sindi elanike ootus oli kindlasti elukeskkonna muutus ja Sindi maine paranemine. Sindi vanem linnaosa jätab oma küllalt väsinud linnapildiga mitte just hea mulje. Elukeskkond on tänavad, teed, pargid, laululava, ujumiskoht, kraavid – kõik see, mis meid ümbritseb. Peame sellele rohkem edaspidi tähelepanu osutama. Mitte kogu raha jooksvateks kuludeks läbi elama, vaid investeerima tulevikuks, et Sinti tuleks uued elanikud, kes tahaksid seal elada ega peaks Sindi pärast häbenema. Et tänavad poleks auklikud ja valgustamata - see on see koht, mille rahastamist tahaksin parandada.
Urmas Saard: Kas kohati pole siiski ikkagi uusi investeeringuid püüdes mindud põhjendamatu kokkuhoiu teed?
Toomas Kuuda: Mõnes kohas võib-olla küll. On lubamatu, et selle kokkuhoiuga jõuti sinna maale, kus linnatänavad jäeti nii pimedaks, et inimesed ei näinud koju tulla nagu Maalehe Pärnumaa uudistes (kliki siia: „Marko Šorin vastab“) ja Sindi Sõnumites (november 2010) lugesin. Koonerdamine ei ole kokkuhoid. See 5000 krooni kuus ei päästa ka midagi. Inimeste turvatunnet tagav normaalne valgustus peab igal juhul linnas olema.
Urmas Saard: Seoses valgustusest rääkimisega veidi kõrvaline küsimus. Kui kirjutasin pimedast Sindi linnast, mis tekitas kodanike poolset märkimisväärset pahameelt linnavalitsuse aadressil, siis öeldi linnamajast, et mina olevat olnud esimene inimene, kes probleemi olemasolust ametnikele teada andis. Kui usutav see sulle ikkagi tundub, et Sindi inimesed nii leplikud ja vaoshoitud on?
Toomas Kuuda: Samasugust suhtumist olen minagi mõnikord kogenud, kuigi ma ei ole esitanud isiklikke küsimusi, vaid rääkinud sellest, millest inimesed linnas kõnelevad. Nad on ikkagi Sindi juhid ja kuuluvad selle linna kogukonda. Olen töötanud ka Pärnu Linnavalitsuses ja kogenud, et mõnikord võib-olla mõni ametnike jaoks väike probleem suur probleem linnarahvale. Ja ka vastupidi. Küsimus on suhtlemises ja suhtumises. Sindi linnajuhid peavad olema nagu külavanemad, kes käivad ringi, suhtlevad inimestega, küsivad kuidas läheb, patsutama õlale jne. Sindit ei saa juhtida niimoodi nagu Pärnut või Tallinnat.
Urmas Saard: Tahan siiski linnavalitsust etteheidete eest kaitsta. Näiteks vahetult sama päeva õhtul, kui olin hommikul avaldanud kriitilise artikli pimedast Sindist, tuli abilinnapea Marko Šorin vabal päeval olukorraga tutvuma ja kirjutas ka selgitava vastuse.
Toomas Kuuda: Marko Šorin on väga hea leid linnavalitsusele, selles ma üldse ei kahtlegi. Siin tuleb volikogu esimeest tänada, et ta sellise mehe ametisse leidis.
Vaatamata mõnele vajakajäämisele pean praeguse linnavalitsuse hakkamasaamist heaks, sealjuures hindan ka linnapea tööd. Arvestades tema senist vähest praktikat avalikus sektoris juhina, on ta olnud tubli ja püüdlik ning ma ei muretse linnavalitsuse hakkamasaamise pärast. Näiteks teevad nemad arengukava esimest korda, mina olen neid teinud juba 15 aastat. Sellest tulenebki kompetentsi ja nägemuste erinevus.
Urmas Saard: Valijate ootused on olnud kõrgendatud ja oodatud on jõulisemaid ettevõtmisi?
Toomas Kuuda: See on alati nii, et ootused on suuremad kui tegelik olukord võimaldab. Paljuski on suuremad plaanid ja jõulisemad ettevõtmised takerdunud vähese raha taha.
Aga nagu ka Eesti riigi kogemus näitab, saavad inimesed kärbete vajadustest aru, sest majandus ei ole enam see, mis ennem - seetõttu saame ka vähem kulutada ja investeerida.
Positiivseks pean toimuvat mõttelaadi muutust. See seisneb selles, et tarbime edaspidi efektiivselt ja niipalju kui võimalik ning suuname raha linnaruumi ja elukeskkonna parandamiseks.
Lõpetuseks tahaksin Sind, Urmas, tänada mööduva aasta jooksul Sindi linna elu ja ettevõtmiste kajastamise eest Maalehe blogis! Soovin Sulle ning kõigile sintlastele head vana aasta lõppu ja kõike paremat algavaks uueks aastaks!
