Maali ja Dajana reisimuljed rahvusvaheliselt ajaloo-olümpiaadilt Ukrainas
17.-21. septembrini Kiievis rahvusvahelisel ajaloo-olümpiaadil viibinud Maali Tamm ja Dajana Raab nõustusid loovutama mõnikümmend minutit oma väärtuslikust ajast, et kõnelda pisut lähemalt nähtud ja kogetud muljetest Tarass Ševtšenko nimelises Kiievi Rahvuslikus Ülikoolis, kus olümpiaadi korraldati, aga ka muudest tähelepanekutest pealinnas ja ukrainlaste juures üldiselt.
Koju tagasi jõudnud Dajana on väga rahul pronksmedaliga, mille võitis esimesel rahvusvahelisel ajaloo-olümpiaadil. Tema sõnades ja pilgus puudub vähimgi pettumus või kadeduse alge, et Vinni-Pajusti Gümnaasiumi õpilane Maali Tamm sai kaela kuldmedali. „Kui Maali rääkis oma pingsast ettevalmistusest edukaks esinemiseks olümpiaadil, siis polnudki midagi imeks panna, et ta minust parem on,“ ütleb Dajana ja tunnistab, et tema polevat küll nii püüdlik olnud.
„Ma olin väga üllatunud, kui teada sain, et mina võitsin kuldmedali. Ma mõtlesin, et kui ma kõvasti õpin, siis äkki saan pronksi - oleks mingi mälestus. Aga et kuld...,“ jutustab rõõmust pakatav Maali, kes suutis oma koolis kõiki vapustada ja rõõmustada. „Õnnitlused ja kallistused olid ülevoolavad!“
Dajana läks olümpiaadile selle ettevalmistusega, mis oli varem koolis ja iseseisvalt huvitundvalt omandatud. Samas on olnud tema eelistuseks Rooma ajalugu, mitte Kreeka, millele tuli vastates kõige rohkem keskenduda. „Aega oli piisavalt palju, aga andsin oma töö ära tervelt tund aega varem kui nõutud, sest mida ma ei teadnud, seda ei teadnud,“ tunnistab erilise ajaloohuviga Sindi Gümnaasiumi abiturient, kellele oli pronksmedali saamine päris ootamatu üllatus kuna ei oodanudki nii head tulemust. Aga ta ei tähtsusta ka pronksi üle, sest neid jagati koguni neljale osalejale.
Maali, kellele on samuti omasem Rooma ajalugu, ütleb, et küsimused olid rohkem arutlevad, fakte ja kuupäevi väga palju ei küsitud. Metafooride selgitamine olevat olnud üsna raske. „Väga hea oli, et sõnaraamatut võis kasutada, sellest oli palju abi. Mõne sõna mõistmisega oli raskusi, aga ma arvan, et see väga tulemust ei mõjutanud. Igal juhul sai hea inglise keele praktika,“ meenutab Maali toimunut ja leiab, et olümpiaad oli iseenesest hästi korraldatud. Siiski möönab ta teatud varjundiga, et plaane muudeti üsna palju, aga üksnes sellepärast polevat midagi tegemata küll jäänud. „Teise kulla sai üks tüdruk Ukrainast, nime ma kahjuks öelda ei oska. Üllatas see, et olümpiaadi ülesannete lahendamiseks oli mõeldud vaid pool päeva,“ jätkab Maali muljete jagamisega.
Dajana sõnul jäid pooled asjad arusaamatuks juba enne küsimustele vastamise juurde asumist, sest peamise töökeelena kasutati vene keelt, mis on tema jaoks võrreldes inglise keele valdamisega veidi nõrgem. Osaliselt tõlgiti ka inglise keelde, kuid tõlke kuulmine ja arusaadavus jättis kohati soovida, vahel jäi aga osa jutust hoopis tõlketa. Kuid Dajana arvates ei vähendanud see väike puudus tema võimalusi rääkida ajaloost niipalju kui ta teab.
Kuna algselt oli teada, et olümpiaadil osalevad Euroopa Nõukogu liikmesriigid, siis oli üllatav näha ka India lippu. Päris selge polnud olümpiaadil osalenutele nigeerlase osalemine. Lisaks üldhariduskoolide õpilastele osales olümpiaadil ka Tarass Ševtšenko nimelise Kiievi Rahvusliku Ülikooli esindus.
Päris huvitav oli kuulda Dajana suust väikest rahvusvahelist konflikti, mille tekitas Rumeeniat esindanud neiu. Ta polnud nõus sellega, et olümpiaadil on esindatud Makedoonia Vabariik. Rumeenlanna selgitas, et rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulub Makedoonia nimega Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik ja kui sellega ei arvestata, siis ta lahkub olümpiaadilt ausa Euroopa kodanikuna. Nimelt kartvat Kreeka Makedoonia tunnustamist Makedoonia nime all, kuna viimane võiks hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi. Sellest siis põhjus, miks Kreeka soovib tänapäevast riiki selgelt eristada Kreeka Makedooniast.
Elati täiesti tavalises ühiselamus, mida seal nimetati siiski hotelliks. Kuid Dajana arvates ei peagi võõrsil olles kõigil märksõnadel olema sama tähendus, mis kodus. Märgates erinevusi Eesti ja Ukraina vahel ei tähenda see Dajana jaoks veel kohe midagi head või halba. Pigem elatakse oma ajas vastavalt võimalustele, oludele ja tavadele. Dajana kiidab head toitlustamist ja tema sõnul olid lauad kaetud nii rikkalikult, et ei jõutud kõike ära süüa. Rahvuslik eripära süüa hästi rasvast toitu, polnud neidudele päris maitsekohane, aga see ei tähendanud nende arvates kaugeltki seda, et toidud poleks olnud head.
Dajana ja Maali jutustavad sellest, et olümpiaadist ülejäänud aeg oli sisustatud mitmete linnaekskursioonide ja kahe kooli külastamisega. „Kiiev on väga ilus linn ja hea oli, et saime mitu korda kuulsamaid vaatamisväärsusi näha ja ka niisama linna mööda jalutada,“ elavneb Maali. Dajana ütleb täienduseks, et meeldivaks elamuseks kujunes jalutuskäik Kiievi linna vanadel tänavatel, kus teejuhiks olid üliõpilasneiu ja -noormees. Kui inglise keeles üksteisest arusaamine kippus takerduma, siis olid tudengid väga rõõmsad, et eestlased suutsid ka vene keeles end mõistetavaks teha. Nii kanduski jutt sujuvalt üle vene keelele ja külalised jäid sellegagi rahule. Linna vaadates üllatas Dajanat kõrgete majade kiviseinade nägemine ja see, et tänases Kiievis puuduvad klaasseintega kõrghooned, mis näiteks Tallinna keskuses on kaasaegse arhitektuurina oma kindla koha linnapildis omandanud. Väga põneva vaatamisväärsusena nimetab Dajana Kiievi-Vene (Рѹ́сь) teemaparki Kiievi lähistel.
Koole külastades sai teadmisi Ukraina haridussüsteemist ja uusi tuttavaid, kõneleb Maali. „Ukrainlased on väga uhked oma riigi üle ja tõstavad esile kõiki oma edusamme, mida on saavutatud pärast Nõukogude Liidust lahkulöömist,“ kirjeldab Dajana põgusaid kohtumisi oma eakaaslastega Kiievis. „Kiites veidi moraalselt vananenud arvuteid oldi nende üle ääretult uhked ja tunti huvi, kas Eestiski on nõnda palju arvuteid. Vastasin neutraalse peanoogutusega ja ei hakanud selgitama, et meie koolides kasutatakse palju uuema põlvkonna arvuteid,“ ütleb Dajana, kelle tagasihoidlikkus eelistab hoidumist iseenese või oma maa esile tõstmisest.
„Teise päeva õhtul käisime Kiievi ooperiteatris balletti "Viini valss" vaatamas. See jättis kustumatu mulje. Kohad olid väga head ja teater oli seest väga väga ilus ning suurejooneline, etendus ise ka väga hea,“ on Maali külastusega rahul.
Paaril viimasel aastal on Dajana tundnud suurendatud huvi ooperi ja balleti vastu. Sellepärast on ta hästi tänulik võimaluse eest, et sai nautida Straussi „Viini valssi“ Ukraina Rahvuslikkus Ooperis. „Esituse tase oli eelnevalt kuuldud arvustustest palju kõrgem,“ ütleb ta positiivset hinnangut andvalt. Nüüd on Dajana järgmiseks unistuseks minna 25. detsembril Tallinnasse vaatama Moskva teatri lavastust „Luikede järv“. Programm oli üsna tihe, igav küll ei hakanud, arvavad olümpiaadilt edukalt naasnud neiud.
Täna teatas Sindi linnapea Marko Šorin Maalehe võrguväljaandele, et linnavalitsus otsustas Dajanat premeerida 100 euroga.
Samal teemal:
