Mälestuskivi metsavendade Mihkel Havi ja tema salga liikmetele
Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kalmistul avati neljapäeval, 12. juulil hauakivi metsavendade Mihkel Havi ja tema salga liikmetele Kaitseministeeriumi, Kaitseliidu Pärnumaa Maleva, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Põrgupõhja Risti seltsi koostöös ning “Põrgupõhja retk 2012” sündmuse ühise ettevõtmisena.
Mälestades langenud metsavendi
Mihkli kalmistule kogunes sadakond inimest, kattega varjatud kivi juures seisis Kaitseliidu Korbe Maleva auvahtkond, nende taga hoidsid kaitseliitlased kõrvuti sinimustvalge lipuga Eesti Endiste Metsavendade Liidu ja Pärnumaa malevkonna lippusid. Mängis Kaitseliidu puhkpilliorkester.
„Juhan Liiv on öelnud, et kes elab minevikuta, see elab tulevikuta ja nende ajatute sõnade valguses on täna avatav mälestusmärk pühendatud meestele, kes ei murdunud ega alistunud okupatsioonivõimule,“ ütles Kaitseliidu Pärnumaa Maleva pealik Mehis Born algussõnadeks „Aga see märk ei ole ainult mälestusmärk, see peab olema siia sattudes ka ohumärk. Toonitan, et see peab meile vilkuma punase ohumärgina, sest meie rahvakillu jaoks ei ole need ohud mitte kuhugi kadunud. Mäletagem langenuid ja olgem valvsad,“ lisas Born sõjamehe tarkuses manitsevalt juurde.
Katte eemaldasid Eesti Endiste Metsavendade Liidu esimees Arnold Ojaste ja vabadusvõitleja Osvald Saulep. Kuid enne seda laulsid kodunt algavast ja lõppevast teekonnast Are Põhikooli tütarlapsed Kaia-Liis Peks ja Sirli Sing, kes on ühtlasi Kaitseliidu Pärnumaa maleva kodutütred. Kujur Ülo Kirdi kujundatud mälestuskivisse on raiutud nimed: Mihkel Havi, Jaan Kangur, Artur Lõhmus, Arnold Paltson, Anton Soosaar ja Jaan Vaher. Täiendav arhiivide uurimine on toonud täpsustavat selgust ja Antoni õige perekonnanimi pidanuks olema hoopis Sooaru.
EELK Mihkli koguduse õpetaja Kaido Saak tõdes, et maailmas on väärtuslikemaid ja vähem väärtuslikke asju ning väärtuslikema asjade eest tuleb maksta ka kõrgemat hinda. „Üks väga-väga väärtuslik asi on siin ilmas vabadus: see, et saame ise oma asju korraldada, et saame ise oma elus teha valikuid – nii õigeid kui valesid. Vabaduse hind ongi sageli elu. Need kuus meest andsid oma elu usus parema tuleviku nimel selleks, et meie lapsed ja lapselapsed võiksid elada vabal maal vabade ja õnnelikena. Piibel ütleb, et ei ole suuremat armastust kui keegi annab oma elu sõprade eest. Meie vabaduse hinnaks on nende meeste elu ja kohustus hoida mälestust kalliks pidavalt. Vajadusel ka nende eeskuju järgida.“
Arnold Ojaste meenutas aega, mida ta karjapoisina kõrvalt nägi nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonist. Kommunistide sooritatud inimsusevastased kuriteod 1941. aasta sõjasuvel tekitasid suure vastupanuliikumise, mille tulemusel varjusid tuhanded eesti mehed metsa ja alustasid ulatuslikku partisanisõda. Kaitseliidu likvideerimise järel relvastuseta jäetud mehed asusid lahingute tegevuse käigus endile vaenlaselt relvi hankima ja rahvas hakkas neid metsavendadeks kutsuma. „Metsvendade täpne arv on teadmata kuid „Valge raamatu“ andmeil võis aastatel 1944-1953 olla relvastatud vastupanu osutajate üldarv 16 kuni 30 tuhat,“ kõneles Ojaste, kes toetus ka järgnevate arvandmete esitamisel samale raamatule. Esimestel võitlusaastatel 1944. aasta novembrist 1947. novembrini võeti kinni või hukkus 8468 metsavenda. Metsavendadega võitlesid nii okupantide regulaar- kui ka NKVD eriväeosad, miilits, nn. rahvakaitsepataljonid ning Nõukogude aktiiv. Metsavendi otseselt rünnanute kaotusi pole seni lähemalt uuritud. Ligemale 8000 vangistatud metsavennast hukkusid umbes pooled. Aastatel 1944–1953 tapeti julgeolekuorganite andmeil 1495, arreteeriti 9870 ja legaliseerus 5255 inimest.
Ajaloolane Mati Mandel ütles, et metsavendlus oli kõige suurem Lõuna-Eesti maakondades, sest Punaarmee ei suutnud enne sakslaste saabumist seal sundmobilisatsiooni korraldada. Pärnumaal oli 284 metsavenda, jäädes arvukuselt maha esikohal olnud Virumaast. Miks metsa mindi? Mehed läksid sellepärast, et paljudel puudus sõjajärgsel ajal valikuvõimalus. Enamik oli kuulunud Saksa sõjaväkke või omakaitsesse ja kõiki neid ootas vangilaager. Maailmas muutunud poliitiline olukord andis lootust Eesti vabanemisele. Et vabanemine jääb peatselt toimumata, tol ajal ei teatud.
Seda ei teadnud ka tulevahetuses hukkunud kuus metsavenda endisest Rootsi raudteejaamast 8 kilomeetri kaugusel asuvas Tarva küla lähedal soos kui julgeoleku Läänemaa operatiivgrupp ründas 1949. aasta jaanilaupäeval metsavendade punkrit.
Haarangu korraldajad jätsid mõrvatud mehed punkriasemele hoolimatult maha.
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak rääkis Mihkel Havi juhitud metsavendade säilmete otsimisest, väljakaevamisest, ümbermatmisest ja hauatähise püstitamisest. 2001. aasta augusti algul pöördus Mihkel Havi tütar Silvia Raab ametlikult Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu poole kuna teistelt organisatsioonidelt oli jäänud abi olematuks. Vaatamata pessimistlikule hoiakule metsavendade säilmete leidmisel asuti siiski tööle. Augusti lõpul käisid Tiina Tojak, Mehis Palotu ja Mihkel Havi sugulane ning teejuht Richard Arge oletatava matmispaigaga tutvumas. Selgus, et koht asub sügaval metsas kuhu autoga lähedale pääsemine praktiliselt võimatu. Seejärel paluti tehnilist abi Kaitseliidu Pärnumaa Malevalt. 14. septembril asuti peale põhjalikke ettevalmistusi suure sõjaväemasina, kuuele mehele tehtud kirstu, saagide, kirveste, labidate, fototarvete ja muude abivahenditega teele. Grupi koosseisus olid teejuht Richard Arge, Kaitseliidu Pärnumaa Maleva pealik leitnant Kalle Ojaste, tagalapealik leitnant Vello Jaakson, sõjahaudade liidu liikmed - väljakaevamiste ekspert Urmas Esna, samuti Ülle Sinijärv, Mehis Palotu ja muidugi Tiina Tojak.
Väidetav matmispaik oli tähistatud väikese ristiga kuid sel kohal ei andnud kaevamine tulemust. Pärast tunde kestvaid otsinguid oldi valmis juba otsingutest loobuma kui Vello Jaakson leidis väikese nahkrihma tüki ja seejärel Urmas Esna põlenud klaasi kildusid. Seekordne kaevamine andis ka tulemuse.
Kivi paigaldamise mõte võeti uuesti päevakorda eelmisel aastal kui toimus metsavend Ants Kaljuranna (hüüdnimega Hirmus-Ants) mälestuskivi avamine Mihkli kirikuaias. Oma abi lubas osutada ka Mart Laar ja nii saigi ettevõtmine 11 aastat pärast ümbermatmist teoks tänu Kaitseministeeriumi ja Kaitseliidu rahalisele toetusele.
Ühispilt
Samal teemal:
