Marta Jaagussaarel on täna 104. sünnipäev
Pool sajandit Sindis elav Marta Jaagussaar sündis 1908. aasta 5. veebruaril Pärnumaal Seliste valla Kõpu külas ja sealt alates on maakera tema elu kestel rännanud 104 tiiru ümber Päikese.
Marta Jaagussaare koduakna vaadet jäiselt külma talvemaastikku kaunistab õitsvate lillede rohkus
Kui sajandaks juubeliks saabus õnnitluskaart Eesti Vabariigi Presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt ja juubelipidu peeti Sindi päevakeskuses ühes pereliikmete, sugulaste, heade tuttavate ja linnapea austava kohalviibimisega, siis seekordne veel suurem juubel toimus küll väiksemas pere ringis, aga üldsegi mitte vähema tähelepanuta.
Keskpäeval külastasid vanaprouat Sindi linnapea Marko Šorin ja linnavalitsuse sotsiaalnõunik Reelika Ruubel, kaasas kaunis lillekimp ja maitsev tort aastaarvuga, mille tõepäraseks kirjutamiseks leidub juhuseid üliharva. Võrreldes eelmise talvega polnudki vanamemm väliselt muutunud. Kui midagi oligi teisiti, siis imetlusväärne vastupidavus, mis justkui oleks isegi olnud suurem. Kohvilaua vestluses veedetud aeg väga väärikasse ikka jõudnud vestluskaaslasega eksitas külaliste ajataju sedavõrd, et arvatud tunni asemel kasutati pererahva külalislahkust tunni asemel koguni kaks korda pikemalt. Sellest hoolimata ei lasknud auväärsel kohal istuv vanim pereliige end vähimatki häirida ja lahkudes kutsus ta kõiki juba järgmiseks päevaks tagasi. Kindlasti soovis ta kohtuda aga kõigi külastajatega täpselt aasta pärast. Ehkki ihu võis olla nõder, näis vaim sedavõrd tugevamana.
Sünnipäevalauas istus ka tütar Lilia. Tütretütar Maarja askeldas köögi ja toa vahel teenija ametis nõnda nagu tema vanaema on aastakümneid oma pere heaks teeninud. Maarja abiga sai paremal moel uuesti kokku kogutud ka tänase hällilapse peamised eluetapid, mida aitas meenutada sama hästi Lilia. Neljanda põlvkonna esindajana liitus Dajana, kes vahetult enne külalisi oli süvenenud ajaloo raamatutesse, et end ette valmistada Rooma aega käsitleva ajaloo olümpiaadi edukaks läbimiseks.
Suure erandina ja kaameramehe tungival palvel lubati viivuks elutuppa ka Andros Domegidos. Rottweileri tõugu kaheaastane „Andros on veel päris kutsikatempe täis,“ jutustas Maarja kui suurt kasvu mürakas üritas vanamemme paitada ja keelega limpsata või paremat võimalust kasutades otse Dajana sülle õpata.
Kõrgesse ikka jõudnud naine on korduvalt jutustanud pikalt oma elust, millest enamjagu aega on kulunud raskele füüsilisele tööle. Esimene Maailmasõda viis isa suurriikide vahelisele taplustandrile siis kui Marta oli kõigest viiene. Isal ei õnnestunud vastasleeri vangi langedes Saksa vangilaagrist eluga pääseda kuid talutöö pidi jätkuma sellest olenemata. Pottsepalt viie kilomeetri kaugusele jäävas sünnikohas tuli Martal juba 6-aastaselt viia lehma riigimetsa karjatama. Ehkki tütarlaps soovinuks suuremat koolitarkust nõuda, pidi ta leppima viie õppeaastaga Kõpu algkoolis. Ometi ei vähendanud see tema toimekust elust läbilöömisel. Peagi said Taltsi-Rummu talus omaseks loomade talitamise oskused ja adra sarvede hoidmise vilumus põldu kündes. Hättajäämata tegi ta kõiki käsile võetud majapidamistöid. Ära õppis ka mõrdade ja kalavõrkude valmistamise. Päris endastmõistetavalt tuli teha villaketrust, kudumist ja muud seesugust. Tikkimise pisted kuulusid juba käsitöö kunstiloome valda.
Käsitöö on Martat saatnud lemmikharrastusena kuni silmnägemise ähmastumiseni mõned aastad enne sajaseks saamist. Napilt enne sajandat juubelit tunnistas vanamemm, et silmnägemine on viletsaks jäänud, aga valgemal ajal suutis ta ikkagi sellele vaatamata veel kindaid ja sokke kududa. Heegeldamine ja kudumine ongi läbi elu olnud meelsamad huvialased tegevused.
Lapsepõlve kodust viis naise tee Torisse Raudsepa tallu teenijaks, kus saatuse tahtel sobitus tutvus oma tulevase abikaasa Elduriga. Marta ja Elduri vaheline abielu kinnitati Tori vallamajas 66 aastat tagasi. Abieluliit kohustas Martat vastu võtma perenaise kohustuse mehe talus. Tolleaegse korra järgi sai pere vanimast pojast Eldurist vanemate koha pärija, kes pidi jääma talu uueks peremeheks. Riisa külas asuv Jaagussaare talu oli sealse kandi uhkemaid ja suuremaid, mille eeskujulik majandamine nõudis ka sedavõrd suuremat pingutust. Loomulikult oli ka Eldur ise väga töökas, sest Marta ütluse järgi olevat poisi isa olnud karmi sõnaga mees, kes kõik pojad kohe väiksetena talutööga rakkesse seadis. Eldur olevat olnud muuseas ka tubli kalamees, aga kevadeti käinud palgiparvetuselgi.
Vene võimu tagasitulekul lahkusid Marta õde koos mehe ja pojaga Rootsi. Et nende Rummu kodutalu rüüstajate saagiks ei langeks, paluti Jaagussaare perel võtta loomade talitamine, põllu harimine ja metsahooldus üle. Veel enne kohale jõudmist olid oma kandi inimesed olnud nobedamad ja jõudnud enamiku, millele jaks peale hakkas, laiali kanda. Ühismajandite loomise ajal suundusid Jaagussaared tööle Lavassaare turbaväljadele. Kaua seal ei püsitud ja kodupaiga igatsus kutsus Tori maile tagasi. Pere uueks eluasemeks sai kuueks aastaks väike metsavahi maja Soomaal, aga Eldurist Karusekose metsavaht. Tütar mäletab, et sel ajal ujutas vesi rinnuni kõrguva vundamendi ainult ühel korral üle. Nüüd korduvad üleujutused igal aastal. Millest praegune sagedasem liigvesi tingitud on, sellele lauas istujad kohe käepärast vastust ei leidnud.
Nüüd kui abikaasa juba paarkümmend aastat kalmukünka all puhkab ja kaks mehe vendagi kutsuti kõrges eas toonela teele, kannavad memme rõõmuks tütar Lilia, tütretütar Maarja ja tütre-tütre-tütar Dajana kangekaelselt üksnes naisliini pidi elukulgu edasi. Siiski arvab naisliin, et nende esiisa poolne liin on pikaealisem. Elduri kolmas vend Tõnu rühib juba 96. eluaastat. Ainuke õde Helena oli Martast 5 aastat vanem, tema leidis võõrsil elades jäädava puhkepaiga Rootsimaa mullas.
Sindis asutasid Marta ja Eldur uue elamise 1958. aastal. Sindiski tehti ühiselt põllutööd ja peeti koduloomi ning ehitati Pärna ja Rahu tänavate nurgale oma kätega ka uus maja, kus Marta on saanud elada tervelt pool sajandit. Sellesse aega on mahtunud nii palju tööd, et tema abikaasa otsustas oma naist pisutki säästa ega lubanud võõrsile palgatööle. Toimetamist pidi olema kindlasti palju kui Lilia ja Maarja loetlesid loomi ja haritava maa suurust. Päev päeva kõrval tuli askeldada sigade, lammaste, lehma ja aegajalt ka vasikatega. Koduõuel siblisid ka muskuspardid, haned, kanad ja kukk. Muidugi toimetas perenaise kannul kasski, kellele meeldis otse lehma nisast sooja piima lõmpsida ja pärast piimast kasukat lakkuda. Maja lähedal oli võimalus kasutada heina- ja kartulimaad. Nüüd elab Marta samas kodus koos tütre ja tütretütre perega ning lausub nooremate jutu jätkuks: „Ei saand arugi, et raske on.“
Praeguseks on karja- ja põllumaale linnamajad peale ehitatud, aga see pole peret maaelust võõrutanud. Õnneks on vaatamata ajaloo pööristuultele Jaagussaare endiselt nende õigete omanike kätes ja suvekuudel viibitakse igal võimalusel Halliste jõe ääres asuvas talus. Seal jätkub piisavalt vabadust ka läti verd energilisel Andros Domegidosel, kellel meeldib pärast kitsukeses ruumis autosõitu jätkata paadisõiduga või ujuda ühtviisi hästi nii ülesvoolu kui allavoolu.
Marta noorim võsuke Dajana õpib Sindi Gümnaasiumi 11. klassis ja on oma ea kohta väga avara silmaringiga, ääretult edasipüüdlik ja huvitavalt mõjuva luuleandega, millest vana-vana-vanaema vaid uhkust ja head meelt võib tunda. Dajana ütleb, et tema eriliseks hobiks ja huvialaks on usu taustaga ajalugu ja lemmik valdkonnas parimaid teadmisi andev kool on Sindi Gümnaasium, kuhu ta otsustas pärast lühiajalist teises koolis õppimist tagasi pöörduda. Tema jaoks on tähtsam sisu, mitte väline värvikus, ega ka mitte jõukus. Dajana hindab kõrgelt ajalooõpetaja Lembit Roosimäe teadmisi, mille ulatust kirjeldades sirutab mõlemad käed nii palju laiali kui see on võimalik. Piiritu töökus näib olevat selle perekonna erinevaid põlvkondi ühendav võtmesõna.
Enne ära tulekut ei saanud küsimata jätta küsimust, millele olen alati kõiki pikaealisi usutledes saanud enamvähem ühesuguse vastuse ja seepärast tundus viimane jutt isegi kuidagi ülearusena. Küsimusele mida memm sööb või millised eluviisid teda nii pikalt elus hoiavad, sain vastuseks üsna tavapärased vastused. Üllatav oli üksnes vast liigne magusa armastus. Marta ei piirdu vaid sellega, et maiustab sünnipäeval meelsasti šokolaadi kompvekkidega, vaid palub tublisti suhkrut lisada nii
piimasuppi kui kõikjale mujale, kus see vähegi sünnib. Ka kapsasupp maitseb paremini suhkruga. Paraku ei luba tervis enam kapsasuppi süüa, aga kartulit ja liha pole ära keelatud ja see põline toit ongi tema lemmiksöök. Mere ääres kasvanud naisele meeldib väga kala või värske silk. Suur maiuspala on marineeritud heeringas hapukoorega, veel parem aga marineeritud heeringas suhkruga. Joogiks eelistab ta mahlasid ja suhkrut võiks klaasis nõnda palju olla, et teelusikas kenasti püsti seisma jääks. Selle jutu peale ei oska midagi kosta. Öeldakse, et suhkur olevat valge mürk, teise kogemuse põhjal aga oleks nagu valge elu.
Alkoholi pruukimist pole lapsed Marta juures kunagi märganud. Ka täna võttis ta šampuse klaasi kätte üksnes kokkulöömise heli tekitamiseks.
Samal teemal:
