Täna külastas Lõuna Rootsis Boråses elav füüsika doktor Olev Mathiesen oma sünnilinna Sindit, kust pidi lahkuma 1944. aasta sügisel. Temaga oli kaasas tütar Helle Mathiesen. Hommikupoolikul käisid nad Sindi kalmistutel ja seejärel külastasid Sindi Muuseumit, kus kauged külalised võttis vastu muuseumi juhataja Heidi Vellend koos linnapea Marko Šoriniga. Kogu külastuse kestel saatis neid kauaaegne kirjasõber Viivi Palmissaar.
Olev Mathieseni praegune kodulinn Borås ja lapsepõlvelinn Sindi on ajaloolises plaanis sellepärast sarnased, et mõlemas kohas alustati enamvähem samal aastal tekstiilitootmisega. Teatud sümboolset sarnasust võib leida selleski, et nii Borås kui Sindi on andnud rohkelt suurmehi. Näiteks on Boråst pärit tuntud sotsiaaldemokraatlik poliitik ja kahel korral ametis olnud Rootsi peaminister Gösta Ingvar Carlsson. Ka Sindist on pärit nimekaid poliitikuid ja mitmeid suurmehi, nagu näiteks Andres Mathieseni ja tema vennapoeg Mihkel Mathiesen. Kuni tänaseni on vähe kuulda olnud, et juurtelt täieõiguslik Sindi mees Olev Mathieseni koht kuulub samale pikale pingireale.
Olev Mathieseni teenistuskäik algas 17-aastaselt pagari jooksupoisina, aga 11 aastat hiljem sai temast Lundi Ülikoolis füüsika, keemia, matemaatika magister. 1965. aastal omandas ta Lundis füüsika doktori teaduskraadi aatomituumade suhtelise sageduse primaarse kosmilise kiirguse valdkonnas ja teadustöö põhisuunad on olnud ülikoolis kosmiline kiirgus, üldine metroloogia rakenduslikus vallas, mõõtemääramatus jm. 1995. aastal abistas teadlane SIS Service projektijuhina Eesti riiklikku metroloogiasüsteemi ülesehitamist. Olev Mathiesen on teadmiste põhist kasu toonud Eesti riigile veel paljus muuski. Tema töö tulemusena on ilmunud terve hulk tähtsaid erialaseid publikatsioone. Lähemat täiendavat informatsiooni saab Olev Mathieseni isiku ja töö kohta lugeda Eesti Entsüklopeedia 14. köite Eesti elulugudest (lk. 282-283).
Sindi kalmistuid külastades oli ajaloo kultuuriväärtuslikult õpetlik Olev Mathieseni vanaisa Endrek Mathieseni kalmule lillede asetamine. 1860. aastal ülejõel Matsi talus sündinud poisi isa oli saunik, aga hoolsa tööga sai taluperemeheks, kes suri 81 aastaselt tööd tehes. Matsi meeste kohta räägitud, kui töökatest, karsketest ja kohusetruudest meestest. Olev Mathieseni vanaisa Endrek töötas Sindi kalevivabriku teenistuses, olles hobutranspordi eest hoolitseja ja posti vedaja. Enne korrapärase bussiühenduse loomist Pärnuga tõi vanaisa Pärnust kogu Sindi posti, sellepärast oligi ta tuntud Postipapana. Meenutamist väärib ka Postipapa harukordne mälu, kuna mees ei kasutanud kunagi märkmikku ega pliiatsit.
Endrek Mathiesen koos tema abikaasa Mariaga on maetud Sindi vanale kalmistule.Mathiesenite pere on väga tänulik Viivi Palmissaarele, kes on viimastel aastatel kandnud hoolt selle eest, et haud korras püsiks ja värsked lilled ikka seda paika kaunistaksid.
Muuseumi eksponaatidega tutvumisel peatus Olev Mathiesen hästi pikalt Sindi kooli piltide juures. Fotosid vaadates kohtas ta palju vanu õpetajaid ja koolikaaslasi, kelle nimeliselt ära tundmine ei tekitanud mingeid raskusi.
Heidi Vellendi jutustus Sindi ajaloost kutsus esile kauge mineviku mälestusi ja võimaldas ka muuseumi juhatajal esitada konkreetseid küsimusi. Enne kui 16-aastane nooruk Sindi maha jättis, suutis ta mõndagi tähele panna ja jäädavalt mällu salvestada. Elati Pärnu mnt 25 hoones, mida vanemad Sindi inimesed mäletavad haigemajana. Jutuks tulid jääkeldrid, mis selle maja lähedal asusid, aga mida päris lihtsad inimesed siiski kasutada ei saanud. Muuseumile kinkis külaline mitmeid kirjalikke materjale, millest kindlasti leiab täiendavat teavet möödunud aegade paremaks mõistmiseks. Marko Šorin kinkis Olev Mathiesenile suurendatud ja digifoto töötluses parandatud pildi tema kunagisest kodumajast. Täpselt samasuguse teise pildi palus ta edasi anda külalise õele Laine Loole, kes samuti on saatnud Sindi Muuseumile tarvilikku kirjavara ja mälestusi. Veel kinkis linnapea tema enda koostatud lühiülevaatelise brošüüri Sindi arhitektuuriväärtuslikest hoonetest, millest enamik on praeguseks hävinud või hävitatud.
Pärast pikemat peatumist muuseumis tundis Olev Mathiesen suurt huvi tänase Sindi Lasteaia käekäigu vastu, kuna on ka ise selle lasteaia vilistlane. Tema ajal asus küll lasteaed veel Sindi Gümnaasiumi hoone esimesel korrusel. Helle Mathiesen töötab Rootsi lasteaias ja seepärast tekitasid mitmed võrdlusmomendid nii temale kui siinsetele töötajatele mitmeid huvitavaid mõttevahetusi. Helle Matheisenit üllatas lasteaia suurus, sest Rootsis on lasteaiad üldjuhul väikesed ja asuvad koolide juures. Sellepärast puuduvad lasteaedadel mitmed põhikohaga töökohad näiteks meditsiinilise teeninduse osas. Ta imetles laste häid hoidmise võimalusi, mida neil igas asjas polegi vastu seada. Samuti said nad teada, et viibivad maakonna suurimas ja riigi vanimas lasteaias, mis saab peatselt 120 aastaseks.
Elamuslikuks kujunes Sindi raehoone ja –torni külastamine. Viivi Palmissaar meenutas aega, kui ta oli linnapea ja võttis vastu sõpruslinna Anjalankoski külalisi. Nõukogude võim polnud veel lakanud olemast ja sinimustvalget lippu ei võinud avalikult kasutada. Siiski julges ta volikogu istungite ruumi rõdul heisata Eesti lipu ja sellel seinal, kus praegu asub hiigelsuur vaip, paigaldati ENSV vapi kõrvale Eesti ja Sindi linna vapp.
Veidi muret tekitas Olev Mathieseni soov vaadata rohelist Sindit 20 meetri kõrguse raekoja torni rõdult. Üles jõudes mõistsid kõik kartuse asjatust, sest järjest kitsamaks ja järsemaks muutuvatest keerdtreppidest üles tõusmine ei muutnud vähemalt näiliselt mitte vähemalgi määral vanahärra hingamisrütmi. Küsisin, kas ta on läbi pika elu pidevat sporti harrastanud. Mees naeris küsimise peale ja ütles, et ei midagi erilist, küll meeldivat talle praegugi veel regulaarne ujumine ja riistvõimlemine.
Tornist tenniseväljakute taga asuvale vanale puumajale viibates ütles Olev Mathiesen, et see oli olnud tema ema poolse vanavanaema maja. Ehitatud arvatavalt kusagil 1898. aasta paiku. Torni on seni väga vähe külastatud. Marko Šorin on siiani korraldanud kahele grupile ekskursiooni. Esimene neist toimus Sindi Gümnaasiumi õpilastele pärast torni sisemuse üldist korrastamist ja torni tipus oleva ukseni pääsemiseks paigaldatud redeli remontimist. Teine organiseeritud külastus toimus integratsioonilaagris osalenutele ja kolmas torni rõdule tulek võimaldati tänastele linna väliskülalistele. Ka Viivi Palmissar tõusis raekoja torni elus esimest korda. Heidi Vellend on tornis käinud varem, kui torni lipumastis vahetati esimene linnakodanike annetatud raha eest ostetud sinimustvalge kangas uue vastu ja vana lipp Sindi Muuseumile mälestuseks kingiti.
Kohtumine lõppes Sindi paisu juures ühise forelli söömisega. Laua ääres oli muuhulgas jutuajamise teemaks Sindi pais ja kunagine hüdroelektrijaama hoone. Emotsionaalselt on Olev Mathiesen seotud selle elektrijaamaga oma isa Aleksandri kaudu. Isa osales elektrijaama ehitamisel ja oli pärast selle käiku andmist 1929. aastal ka esimene juhataja. Tänane külaline ise oli tookord kõigest aastane, ega mäleta muidugi vahetult sellest ajast mitte midagi. Ometi oli ka temal kurb eemalt vaadata ajaloolise hoone purustatud aknaid.
Tütar ja isa Sindi paisu kalatrepi juures; vana elektrijaamahoone. Kogu päev möödus vaheldumisi vihmasajus ja päikesepaistes
Samal teemal:
