Kaua oodatud Šoti mägiveised jõudsid täna viimaks ikkagi Pärnu randa. Alaliselt Soomaal elavaid veiseid loodeti esialgse kava kohaselt Pärnus näha juba juulikuus. Palavate ilmade ja varjualuste puudumise tõttu lükkus nende saabumine edasi. Lõpuks pidid mägiveised saabuma 29. augustil, mille kohta edastati isegi eksitav teade, nagu oleksid loomad juba kohal olnud. Paraku jäeti siis tulek ära Kõpu-Tõramaa-Jõesuu tee remondi tõttu. Vaatamata erinevatele takistustele lasti sel aastal Viljandi ettevõtjale Georg Artmale kuuluvad Šoti mägiveised Pärnus Mai rannaniidule ikkagi nädalapäevad varem võrreldes esimese tulekuga.
Kella 12-ks pärale jõudnud esimesed 9 lehma ja 1 pull pidid jääma esialgul väikesesse aedikusse teisi järele ootama. Peretütar Alexandra jäi samuti loomade seltsi. Viljandimaa gümnaasiumi 6. klassis õppiv Alexandra tunneb kõiki oma isa farmis elavaid loomi nägu- ja nimepidi. Ta oskab loomi iseloomustada üksikult ja rääkida neist ka üldisemalt. Tõuraamatusse kantud veisetõugudest on Šoti mägiveis kõige vanem ja nad pärinevad Šotimaa Highlandi piirkonnast. Seepärast kutsutakse neid otseses tõlkes ka kõrgmaa veisteks.
„Valdavalt on nad kuldpruunid, aga mõned on meil hallid ja musti on samuti,“ räägib Alexandra. Üks mägiveis oli juba hästi pikka aega seisnud meie ees ja justkui tähelepanelikult kuulates kogu jutuajamist polnud kordagi peadki liigutanud. „Tema nimi on Liblikas, ta võib olla kurb, kuna on lapsest eemal,“ kõneleb Alexandra lihtsalt mõistetaval viisil. Selgus, et neil kõigil on lapsed, kes peaksid tulema kolmanda reisiga emadele järele. „See valge on pull, tema nimi on Mõmmi ja ta on 4-aastane,“ jätkas ta laste isa tutvustamist. Ka pull on sama rahulik ja sõbralik nagu kõik ülejäänudki. Vahepeal tekib küll elavamat liikumist ja üksteise jõulist nügimist, aga selles pole mingit tigedust. „Tegelikult suhtuvad nad üksteisesse suure austusega,“ selgitab peretütar oma tähelepanekute põhjal.
Randa jalutama tulnud inimesed on meeldivalt üllatunud, kui näevad juba möödunud aastast samade loomadega headeks sõpradeks saanud vanu tuttavaid. Hästi maitseb neile leib. Alexandra läheb korraks auto juurde ja tuleb kohe kahe leivakotikesega tagasi. Ulatab mõned viilud ka mulle, et võiksin enda käest süüa pakkuda. Õrna ettevaatlikkusega lükatakse pehme keel välja ja poole viilu kaupa napsatakse leiba heal meelel. Ka Mõmmile maitseb leib hästi. Alexandra jutustab sellest, kuidas loomi vabatahtlikult autole juhatatakse. Kõigepealt raputatakse leivaviilud maha kuni auto furgoonini. Mõmmi võtab need järjest üles, kuni astub autole ja kõik teised loomad tulevad pullile järele. „Õunad maitsevad neile samuti, aga õunad tuleks pooleks lõigata, muidu võib kurku kinni jääda,“ kuulen vajalikke teadmisi, kuidas loomade eest hoolitseda. „Kassitapp maitseb loomadele samuti hea maiuspalana, olen seda ise neile korjanud ja inimesed toovad samuti seda umbrohtu,“ jätkab Alexandra.
Teise reisiga astub autolt maha ülemus. Tema nimi on Memm. Pidavat olema kõiges kõigist ees, ka leiva söömises. Siiski ei söö mitte kõik loomad leiba paremal meelel. „Lisaks rohumaadel söömisele antakse neile lisatoidusena jahu, eriti laste toitmise ajal,“ räägib Alexandra ja ütleb, et Jüri teab täpseid koguseid neile õigel ajal ette anda. Jüri on karjak, kes valvab loomi ööl kui päeval. Veel vajavad loomad soola, mida nad pidevalt lakuvad.
Kõige rohkem pidavat veistele meeldima aga vihmasadu, mida nad oskavad tõeliselt nautida. Praegu on nende karv veel suhteliselt lühike, aga juba varsti algab talveks ettevalmistuv karvakasv, mis ulatub peaaegu maani. „Juuksuri teenuseid Šoti veised üldiselt ei vaja, aga Mõmmi kardinaid on siiski mõned korrad lühemaks lõigatud, et paremini näeks,“ räägib Alexandra.
Kolmanda reisiga saabusid ka lapsed lastevanematele järele. Auto lähenedes hakkavad nii pisikesed kui suured vastastikku ammuuma. Emad tunnevad oma lapsed ära ja võõraid piima jooma enda juurde ei lase. „On ka erandeid, mõned lehmad ei võta oma lapsi omaks ja siis õnnestub lehmalastel leida uus kasuvanem,“ teab Alexandra konkreetseid juhtumeid. Nüüd avanevad ka ajutise kitsa tara väravad ja loomad pääsevad avarale maale. Georg Artma ütleb, et elektrikarjus on veetud ümber umbkaudu 5 hektari suuruse ala. Sellele territooriumile jääb ka suurem veekogu, kus loomad saavad joomas käija.
Järgmisel aastal tahetakse Šoti mägiveiste arvu oluliselt suurendada. Georg Artma loodab, et tuleval aastal võiks mägiveised Pärnu randa lahti lasta juba kusagil maikuu keskpaigas. Seni ei saanud nii vara tulla seepärast, et Keskkonnaametiga seotud leping kohustab ka Soomaal karjatama.
Praegu on Pärnu rannas 39 Šoti mägiveist ja nad jäävad paigale kuni ilmade koledaks muutumiseni. Külm ei ole neile loomadele probleemiks. Möödunud aastal lahkusid loomad ootamatu veetõusu tõttu, mis isegi ohustas nende elusid. Sel aastal ollakse juba ettenägelikumad ja rajatakse tagavara väljapääsu tee, mida mööda loomad saaksid tõusuvee eest kiiresti taganeda.
Elektrikarjaku värava sulgemine
Samal teemal:
