Paikuse ja Sindi kolme koduvärvi austajad külastasid Tallinna 21. Kooli
Tallinna 21. Kooli lipp aula rõdul
Pärnumaalt tehtud õppekäigul pealinna saadi aimdust inspitsiendigrupi tähendusest, nähti riigis ainulaadselt tegutsevat liputoimkonda ja vahetati enda kogemusi võõrustajate kogemustega.
Tallinna 21 Kooli liputoimkond
Väljasõit
Kolmapäeval külastasid 23 Paikuse Põhikooli ja Sindi Gümnaasiumi õpilast Tallinna 21. Kooli. Õpilasi saatsid Paikuse Põhikoolist õpetaja Sirje Suurevälja; Sindi Gümnaasiumist direktor Ain Keerup, õpetajad Mart Nõmm ja Eneli Arusaar; samuti Sindi linnapea Marko Šorin, Eesti Lipu Seltsi tegevjuht Urmas Saard ja Tarmo Kruusimäe, isamaalise kasvatuse nõunik Haridus- ja Teadusministeeriumi juures, ühtlasi ka Eesti Noorsootöö Keskuse töötaja. Külastuse vahendaja oli lipu selts ja eesmärgiks õppepäev, mille käigus tutvuti Eestis ainulaadselt toimiva inspitsiendigrupi ja kooli liputoimkonna tööga. Nii õpilased kui kõik teised erinevate alade inimesed on olnud kokkupuutes sinimustvalge lipukultuuri kasvatamisega, mis selgitabki väljasõidu põhjust ja uute kogemuste omandamise vajalikkust.
Presidenti polnud kodus
Tänades õpilasi nende südikuses lipukultuuri kandmisel otsustas lipu selts koostöös Paikuse valla ja Sindi linnaga premeerida noori ekskursiooniga Vabariigi Presidendi Kantselei hoonesse. Giidina võttis 30-liikmelise grupi vastu dokumendikonsultant Katrin Jõgi, kes leidis võimaluse tulla spetsiaalselt oma puhkuse ajast välja, et Pärnumaalt saabunutele lossi tutvustada. Ringkäik majas lõppes traditsiooniliselt riiginõukogu saalis, kus vana põhiseaduse kohaselt peeti neid valitsuse istungeid, mida juhatas president. Nüüd koguneb riiginõukogu saali riigikaitse nõukogu, samas ruumis toimuvad ka riigiõiguslikud protseduurid: ametist lahkuva valitsuse visiit, uue valitsuse esitlemine ja kohtunike ametisse nimetamine. President kohtub riiginõukogu saalis välisdelegatsioonidega, aga peetakse ka poliitilisi kõnelusi ja läbirääkimisi.
Selle saali otsaseina katva Peeter Kuutma rahvusvärvides gobeläänvaiba "Põhjala" taustal soovitas Jõgi kõiki end ühispildile sättida. Algselt kavatseti sein katta vapivaibaga, mida ei jõutudki valmis teha. Nõukogude okupatsiooni ajal kattis seina õlimaal "Lenin Smolnõis". Mari Adamson kavandas 1974. aastal vaiba, mis oli saali esialgsest kujundusideest ajendatuna ENSV vapiga. Riigi iseseisvuse taastamise järel, aastast 2003 ehib ruumi algse konkursi võidutöö alusel valminud vapivaip, mis kujutab Eesti tollaste maakondade vappe ja suurt Eesti Vabariigi vappi.
Linnapea üllatas võõrustajat
Kui loss üllatab oma võluga enamasti kõiki külastajaid, eriti esmakordselt sisenejaid, siis külastajad suudavad palju näinud Jõgi ilmselt haruarva millegiga üllatada. Käesoleval korral oskas seda teha Sindi linnapea Marko Šorin, kes lahkudes palus presidendile anda üle õhukese värviliste piltidega raamatu. Näis, et nappide lehtedega vihikut meenutav raamatuke oli koheselt muutumas väga nõutud harulduseks, sest selle trükitiraaž oli kõigest viis eksemplari. Samas lehekülgedelt avanev ajalugu Vabariigi Presidendi Kantseleile uut teavet sisaldav, mis seondub riigi esimese ja praeguse presidendiga. Presidendi lossile kingitud raamat „President Pätsile tasutud viimane võlg“ on otsekui kirjaliku pitseriga varustatud sõnum sellest, et Sindi linn on oma kohustuse Konstantin Pätsi ees täitnud.
Ajaloost oli teada, et 1937. a valminud Eesti moodsaima raehoone pidulikul avamisel andis valitsuse esindajana kohal viibinud August Tuulse (Tenson) Sindi tookordse alevivanema kätte Konstantin Pätsi annetatud raha tornikella muretsemiseks. Päts selgitanud: „Sindi on tööliste alev ja sintlastele on kellaajaline täpsus väga tähtis – sellepärast torni tühiku täitmiseks ongi määratud teile 1000 krooni.“ 2011. a alguses Sindi ajalooklubi poolt vallandunud mõte paigaldada raekoja torni ajanäitaja üldrahvalikku korjanduse teel kogutud rahaga kroonis kordaminekut. Samal aastal saatis linnavalitsus Toomas Hendrik Ilvesele kirja, milles tutvustati Sindi algatust ja paluti toetust mõtte realiseerimiseks. Presidendi kantseleilt paluti ka nõusolekut nimetada kell Presidendi kellaks. Küsitud toetus ja luba Presidendi kella nimetuse saamiseks antigi. Kella õnnistas ja pühitses avatuks mullu 1. mail Sindi linnaõiguse saamise 75. aastapäeval Pärnu praostkonna vikaarõpetaja Tauno Teder.
Raua tänava koolis
Presidendi lossist lahkunuid tervitas Tallinna 21. Koolis huvialajuht Maarika Paun. Vanemate klasside õpilased korraldasid kümnestele gruppidele koolihoonet ja õppetööd tutvustava ringkäigu. Hoonet ilmestab siseõuet kattev klaaskatus ja selle all asuv aatrium, kus kasvab lõunamaiseid taimi.
Tänavu 111-aastaseks saav kool on suurim eesti õppekeelega üldhariduskool pealinnas ja selle järjepidevust tõendab aktiivsete vilistlaste hulk, kes panustavad oma koolile aega, oskusi, ressursse, pidades õpilastele loenguid ja korraldades noortele meelepäraseid sündmusi. Selle kooli lõpetanute lapsed alustavad oma kooliteed peamiselt just Raua tänava koolis.
Aula seinast väljaulatuvalt rõdult ripub alla kooli lipp. Külalisi kõnetas patriootliku sõnavõtuga vanemveebel Kristo Pals, riigikaitseõpetaja.
Inspitsiendigrupp
Seejärel sammusid saali 7 noormeest, kes sarnanesid oma välimuse ja olekuga väga turvameestele. Maarja Paun selgitas, et reeglina on nemad kooli erinevate sündmuste korraldajad. „Hoolitsevad selle eest, et õiged inimesed oleksid õigel ajal õiges kohas. Võtavad vastu koolikülalisi juba parklas, kui on saabumas näiteks välisriikide suursaadikud. Kuid järgivad ka seda, et õpilased saaksid omavahel hästi läbi ja püüavad ennetada tülitsevaid olukordi,“ rääkis Paun, kelle jutust kuuldus korduvalt veidi harjumuspäratult sõna inspitsiendigrupp (IG). Väljendikasutus tuleneb ladinakeelsest sõnast 'inspiciens', mis tähendab midagi üle vaatavat. Kuuldes, et vene teatris on olemas samast mõistest tuletatud 'помощник режиссера' ja eesti teatrites olemas inspitsiendid, hakkas midagi nagu koitma nende noormeeste ülesannetest. Aga ka mitte päris kohe. IG koosneb väärikatest noormeestest, kes pidevalt märkavad ja tegutsevad selle nimel, et tagada turvalisus kõigil koolipäevadel, koolisündmustel või kontsertidel.
„Number üks number kolmele – teatada tantsijad kaheksa Charlie tuba kaks-kaks-null – kordan tantsijad kaheksa Charlie ruum kaks-kaks-null – aitäh.” Midagi sellist võiks kuulda poolsosinal toonil IG rühma omavahelisest vestlusest raadiotelefonide vahendusel, kui laval sagib sadu õpilasi. Noormehed on raadioside abil lavatagust liikumist juhtinud alates aastast 1997. Voldemar Panso olevat kooli ajal öelnud, et inspitsient on lava taga kõige tähtsam isik. Gümnaasiumiealistest noormeestest moodustatud IG „dirigeerimise“ järgi ja raadiosaatjate vahendusel võib toimuda kogu kontserdi kestel logistiline tegevus ja lavatagune korrastatud liikumine.
IG liikmel on tema isikut tõendav kaart kaelas. Paun palus rivis seisjatest ühel kaarti paremini näidata. Olari Verev tegigi seda kuulekalt ja tõstis kaardi nähtavamale. Veidi üllatavalt mõjus teade, et nende rühma polegi võimalik ise astuda. Liitumiseks esitatakse rühma liikmete ühise otsuse põhjal kutse valitule, keda on tähelepandud võibolla isegi aastaid. Muidugi võib valituks osutunud noormees ka liitumiskutsest loobuda. Rühma suurimaks varaks hinnatakse ranget distsipliini, meeskonnatööd ja vabatahtlike ühenduse sisemist kultuuri.
Liputoimkond
Saalis istunud külaliste ees seisnud rivis oli ühes gümnasistidest koosneva inspitsiendigrupi liikmetega ka sama kooli vilistlane Kahrut Eller, kes korraldab 21. kooli liputoimkonna väljaõpet. Kuid pärast rivistust istus Eller vaatajate toolile ja asus terasel pilgul jälgima liputoimkonna ülema Kauri Sooväli korraldusi ning selgitavaid märkuseid, mis kirjeldasid kooli lipu kasutuse tseremoniaalset rituaali. Aastast 1997 tegutseva liputoimkonna koolitavat ettevalmistust viiakse läbi vilistlasest instruktori juhendamisel. Tema kaudu allub toimkond gümnaasiumi huvijuhile ja direktorile. Kooli liputoimkond omab oma vormirõivastust.
Toimkonna peamise ülesandena esitletakse, valvatakse ja kaitstakse Tallinna 21. Kooli lippu, vajadusel ka sinimustvalget lippu lähtuvalt Eesti lipu seadusest ning euroopalikest kultuuritavadest. Gümnaasiumiealistest vabatahtlikest koosnev pidevalt tegutsev riviline üksus järgib mõnevõrra Kaitseväe rivikorrast eristuvat, kuid siiski sellega ühilduvat rituaali, mis säilitab pärimuse euroopalikust kultuuriloost. Kõik liikmed on andnud piduliku vande ja säärases teenistuses soovitakse läbi sümboolika ja isiklikku eeskuju andvalt austada nii oma riiki kui kooli. Eller ütles tabavalt, et lipp pole pikale toikale kinnitatud riidelapakas, millega nagu vikatiga siia sinna veheldakse: „Lipp on kindla tähendusega sümbol, millega peab väärikalt ümber käima.“
Liputoimkonna juurde kuulub ka kooli trummiüksus, mis võib tulla välja täies koosseisus või olla kohal isegi ainult ühe trummipoisiga. Külalistele korraldatud demonstratsioonesinemisel sisenes saali kaks trummarit, nende järel saatjatega lippu hoidev noormees. Näidati, et ka lipu lahti ja kokku kerimine peab toimuma aupakliku rituaali kohaselt nelja käe abil. Toimkond kasutab valgeid kindaid. Lippu lahti- ja kokkurullimist tavaliselt pidulikel tseremooniatel teised inimesed ei näe.
Toimkonnas teenivad noormehed on õppinud erinevaid marssimise elemente, mis võimaldab kujundada rohkelt isesuguseid marsi figuraalseid seadeid. Mõnedel tseremooniatel tuleb arvestada lippude ruumi toomise, mälestusmärkidele pärgade panemise või vahtkonnavahetuste eripäradega.
Üksik-Sidepataljoni mälestuseks
Pärast üksikasjalisi selgitusi paluti külalistel koguneda koolihoone ette tänava serva, et nemadki võiksid ühe piduliku tseremoonia käiku algusest lõpuni oma silmaga näha. Eller juhtis tähelepanu ajaloolisele tõsiasjale, et tegelikult ei vasta päris tõele laialt levinud arvamus, nagu poleks Eesti sõjaväelased osutanud Nõukogude okupantidele püsside paugutamisega vastupanu.
1918. aasta 21. novembril loodud pataljon oli üks vähestest, mille koosseis neljakümnendal oma kasarmutest Raua tänava koolimajja kihutatuna osutas Nõukogude okupatsioonivägedele relvastatud vastupanu. Vastaspoolte heitluses kaotas elu arvatavalt kümmekond punaarmee sõjardit, eestlastest langes üks ja paar meest said haavata.
Nüüd on koolimaja lähedal mälestusmärk Üksik-Sidepataljoni kangelastele. Langenud võitlejate auks korraldatavatel mälestushetkedel osalevad liputoimkond, trummirivi, inspitsiendigrupp, õpilasesindus, juhtkond, Sidepataljoni esindajad. Pärnumaaa külalistele korraldati näidistseremoonia, mis oli sama tõsine ettevõtmine nagu kõik teisedki korrad. Inspitsiendigrupi liikmed võtsid mitmel pool kooli ees ja mälestusmärgi lähedal kohad sisse. Siis avasid kaks IG noormeest paraadukse ja välja sammusid trummarid. Uksed sulgusid, taas pisuke ooteaeg ja jälle avati uksed, et saaks väljuda liputoimkond. Mälestusmärgi juures austust avaldades langetati lipp tavatult madalale, peaaegu horisontaalselt maapinnaga, kuid lipukangast hoiti maaga kokkupuutumast.
Tallina 21. Kooli märgatakse
Eesti lipu 125. juubeliaastal kinkis president Toomas Hendrik Ilves koolile 6 sinimustvalget lippu. Sama aasta novembris austas liputoimkonda tänukirjaga rahvusvärve ja -lippu väärtustavatel rahvuslikel sündmustel osalemise eest haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Näiteks on nende kooli liputoimkond olnud esindatud Kaitseväega peetavatel tseremooniatel või pidulikel lipuheiskamistel Pika Hermanni torni juures, ka laulupidude rongkäikudes.
Tallinna 21. Kool on liputoimkonna teenistust tutvustanud ka väljapool pealinna, näiteks Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. Kahrut Eller ja Kauri Sooväli kinnitasid, et neil pole vähimalgi määral midagi selle vastu, kui mõni teine kool samuti analoogsest toimkonnast huvituks ja neid võibolla isegi matkiks. „Esimeseks olemise au ei saa meilt keegi enam ära võtta,“ naeris Eller heatahtlikult ja ütles, et oleksid valmis oma tegemiste tutvustamiseks ka Pärnusse tulema.
