Ratsanik Janek Sutt

Eilne päikseline päev meelitas Sindi raekoda katva väheldaste pilvedega taeva alla suurel hulgal linnarahvast ja külalisi, kelle innuka osavõtuga tähistati Sindi linnaõiguste saamise 75. tähtpäeva ja peasündmusena õnnistati sisse Presidendi kell.

Raekoja esise jõe poolsel serval paiknesid lauad jookide ja suurte kringlitega, mida lõiguti rahvale jagamiseks. Laua ühel otsal müüdi eelmisel päeval trükikojast saabunud albumeid „Sindi elu pildis“, millel oli sama hea minek nagu maitsval kringlil. Pidupäeva lõpuks ei jäänud sajast eksemplarist enam järgmiste päevade ostjatele suurt midagi järele ja ilmselt tuleb varsti uus tellimus sisse anda.

Rahvale esinesid Kuu rahvatantsijad ja laulis 144-aastane Sindi Laulukoor Kristel Reinsalu juhatamisel. Raekoja rõdul võtsid tervitustega sõna Sindi linnapea Marko Šorin ja Pärnu Maavalituse nimel territoriaalplaneerimise peaspetsialist Aive Sepa.

Linnapea sõnavõtt

Marko Šorin tuletas meelde, et samal päeval Sindiga said 1938. aastal Pärnumaal linnaõigused ka Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme. Linnapea viitas linnaõiguste saamisega

kaasnenud suuremale vastutusele, aga ka õigusele. „Sellega kaasnesid ka suuremad ootused valitsusele ja kohaliku elu korraldamisele. Sindi oli ajaloos silma paistnud julgete algatustega, millega näidati selget eeskuju teistele kaasmaalastele. Elu edenes ja inimeste ambitsioonid kasvasid,“ kõneles Šorin ja jätkas tõsiasjaga, et vähem kui aasta enne linnaõiguste saamist olid Sindis uhked ettevalmistused juba tehtud. Alevi piire oli laiendatud, millega kasvatati ka rahva arvu. Koostatud oli uue alevi osa planeering, administratiivhoone ja muu sinna juurde kuuluvaga. „Vähemalt tuhande inimese osavõtul avati ka seesama Sindi raekoda, ega vist praegu siin väga palju vähem ei ole,“ leidis linnapea sarnasust tänase ja tookordse kogunemise vahel.

Raekoja avamise puhul saatis riigivanem Sindile tuhat krooni tornikella ostuks. Paraku kella panekuni ei jõutudki. Keeruline ajaloo kulg ei võimaldanud seda teha ja lõpuks nii jäigi. „Laudadega kinni löödud avatäide sümboliseeris justkui igikestvat ootel olemist või pidevat käega löömist, et las elu edeneb nii nagu ta läheb ning üksikisik ei saa sinna mitte midagi parata. Kuid üksikinimestest koosnebki tervik. Nendest moodustub kogukond ja kogukond koos suudab teha päris suuri tegusid,“ kõneles Šorin. Jätkates meenutas ta Sindi ajalooklubi ja Sindi Muuseumi nõukogu kahe aasta eest tehtud ettepanekut avaliku korjanduse algatamiseks. Eesmärgiks seati tärmin, et 1. mail 2013 oleks torn kaunistatud kellaga. „Täna selle kella avamegi ja õnnistame tänu rohketele annetajatele lähedalt ning kaugelt. Suur tänu teile!“ Raekoja eeskojas on avatud tänutahvel nimedega, kes selle korjandusega oma panuse andsid. Tänu neile on võlg esimese presidendi ees nüüdseks täidetud.

„Öeldakse - kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Linna aastapäevaks on talletatud üks osa minevikust vast valminud raamatusse. Ka sellega on tegelenud mitmed inimesed, panustanud oma aega, mõtteid ja ideid, et meil kõigil oleks võimalik elada parema lootuse ootuses. Raamatust nähtub sintlaste elujaatav suhtumine ja edasipürgiv aktiivsus. Meil on, mida neilt õppida. Püüdkem siis meiegi oma elu paremaks muuta. Kui meie kaome kord igavikku, jätkem siis tulevastele sintlastele hea mälestus ja võimalus järgmistel juubelitel rääkida ka meie tegudest häid sõnu,“ rääkis Šorin ühena suurepärase albumi peamistest koostajatest.

Maavalitsuse tervitus

Aive Sepa ütles, et 75 aastat pole eriti pikk aeg ühe linna elus, kuid samas on see piisavalt pikk aeg tõestamaks kogukonna võimekust. „Sindil on väärikas koht Pärnumaa ja kogu Maarjamaa loos,“ kinnitas Sepa ja kasutades Jaan Kaplinski mõttetera lisas juurde: „Seal kus on torn ja kus on kell, seal on ka inimesed.“

Presidendi kella sisseõnnistamisele eelnes manitsus üksteise austamiseks

Pärnu praostkonna vikaarõpetaja Tauno Teder luges enne Presidendi kella õnnistamist pikemalt piibliraamatut, palvetas ja peatus olulistel mõtetel, mis väärtustavad inimeste vahelisi suhteid meie kõigi kasuks. Palves palus ta Kristust tugevdada torni kella kui välise aja ja igaviku märgi kaudu inimeste vahelist osadust ja vastastikust austust. Õpetaja leidis, et
Vana Testamendi Psalm 111 sobib hästi nii 1. maile kui käesolevale sündmusele. Apostel Pauluse kirjas Timoteusele (2, 1-6) aga

kirjutatakse tema sõnul kogukondlikest ülesannetest ja üksteise austamisest.

Teder esitas retoorilise küsimuse sellest, millal on paras aeg ühe või teise protsessi ellu viimiseks. „Inimeseks olemise üks ühine joon on ajaga arvestamine. Me elame oma ajas päevade, nädalate ja kuude kaupa, tööpäevade järgi, sünnipäevade ja tähtpäevade arvesse võtmise raames. Ja ikkagi ei tarvitse me alati teada, millal on paras aeg,“ arutles õpetaja ja leidis, et nüüd on vist paras aeg ühe ajaloolise protsessi lõpule viimiseks. Algas see tollase Sindi alevivalitsuse maja ehitamisega, millest sai aasta hiljem linnavalitsuse hoone elik siis raekoda. „Protsess jäi siis lõpetamata – ehk ei olnud veel paras aeg. Täna on paras aeg ja ajalooline etapp on sel viisil lõpetatud ning ajanäitaja ajamärgina tornis üleval. Aga paras aeg on iga päev. Ma soovin väga, et raekoja tornikell,

mis loodetavasti töötab aastaid või aastakümneid, ei näitaks meile üksnes kellaaega, vaid näitaks ja tuletaks ka meelde, et me peame hoolitsema oma aja eest. Kandma hoolt oma linna ja üksteise eest kogukonnas.“ Õpetaja sõnul tähendaks see kristlikus mõistes hoolitsust isegi nende eest, kes meie kogukonnas kohe üldse ei meeldi või isegi vastumeelsed tunduvad. „See kell võiks meile seda meelde tuletada Jumala, meie endi ja meie kaasinimeste ees, sest me oleme seatud parajal ajal sellesse kogukonda,“ kõneles Teder.

Kõrsikud laval ja lava ees

Kõrsikud

Kontsertelamuse andis tänavuse lauluvõistluse „Eesti Laul 2013“ žürii hinnangul võitnud ansambel Kõrsikud, kes jäid telerahva telefonihääletuse mõjul lauluga "Suuda öelda ei" üldkokkuvõttes siiski neljandaks. Möödunud aastal loodud ansambli kolmiku moodustavad Andrus Albrecht, Alari Piispea ja Jaan Pehk. Võluva auraga mehemürakad esitasid mitmekülgset meloodiliselt luulelist ja südameid soojendavaid muusikapalu. Hurmurite esinemist nautisid võrdväärse osavõtlikkusega nii noored kui vanemad kuulajad.

Kaks naist moodustasid ansamblit kuulates erilise fännklubi ja jagasid kaasa ostetud kõrsikupakenditest rahvale kõrsikuid, millega vehkides trio esinemisele kaasa elada saaks. Kõrsikud lubati ära süüa alles pärast esinemise lõppemist. Naised ise läksid kontserdi lõppedes pillimeeste juurde ja palusid kõrsiku pakenditele autogrammid kirjutada.

Vastuvõtul raehoones

Külaliste vastuvõtul raekoja saalis tervitas linnapea isiklikult kõiki kutsutuid ja kutsele vastanud said ka omalt poolt lustlikult sõnastatud õnnitlused üle anda. Juba varem olid toonud Sindi Lasteaia lapsed oma joonistuse, mis kenasti sipsikutega volikogu istungite saali seina ilustasid. Sindi Gümnaasiumi poolt aga toodi kingituseks lauamäng, sest direkotri arvates pidavat põnev lauamäng pakkuma märksa tervislikumat ja kasulikumat tegevust võrreldes poliitiliste mängudega. Vaimukalt vormistatud ja osavalt sõnastatud kingid tõid linnamajja ka sõbralike naabervaldade valitsusjuhid. Praktilise meelega Paikuse vallavanem Kuno Erkmann kinkis koguni uue torni lipu juhuks, kui tuleb senine jälle välja vahetada.

Korravalvurid

Eemalt jälgisid linna pidu valvsa pilguga MTÜ Eesti ratsapatrulli mehed Jüri Paegle, juhatuse liige, ja Janek Sutt, kes lähemalt takseerimise ajal parajasti hobuse seljas liikus ja terase vaatamisega kõigel toimuval silma peal hoidis.

Samal teemal: