Tõlkjas ehk rakvere raibe on ohtlik umbrohi, mida võib õitsemas näha kogu Eestis. Kuna taim on väga elujõuline, vajaks sellest lahti saamine riiklikku abiprogrammi. Foto: Maaleht
Poisikesepõlves jutustas ema korduvalt lugu peretütrest, kes võõrsilt naastes oma sünnikohta külastas, vigast saksa keelt purssis ja teeskles emakeele unustamist. Mõlemat keelt kangelt väänates päris ta ühe ja teise asja kohta kuni upsakal sammul nina püsti kõndides astus reha pulkadele. Muidugi sirutas rehavars end seepeale täies pikkuses püsti ja äsas tugeva vopsu vastu piiga laupa. Ootamatu löök meenutas hoobilt emakeelt ja neiu vandus täiest kõrist selges eesti keeles: „Kuradi reha!“
Mullu kevadel kiitsin mõttes üht üldhariduskooli õpilast, kes rääkis head eesti keelt tugeva inglise aktsendi mõjuga. Uurisin uudishimulikult, kus neiu varem elas või õppis ja mis on kodune keel. Vastuseks kuulsin, et pole kusagil väljapool Eestit pikemalt viibinud ja emakeel on eesti keel. Sügisel kuulasin Reet Kromeli esinemist ja imestasin kui puhtalt ja peaaegu märkamatu inglise aktsendiga räägib ta endiselt eesti keelt. Aastakümned kodumaalt eemalolek ei ole rikkunud emakeele puhtust.
Oktoobris äratas erilist huvi Trivimi Velliste esinemine XII kohanimepäeval. Sõnavõtus keskendus ta mõtlemise ja mälu võimekuse lahutamatule seotusele meie keelelistes valikutes.
1988. a oktoobris loitsisid tuhanded inimesed tuletungaldega Tallinnas Raekoja platsil eesti keelele tulevikku. Mõisteti, et eesti keel on meie ühismälu peamine kandja ja tuleb kätte võita see staatus, mis eesti keelele võõrandamatult kuulub. Ligemale veerandsada aastat pärast keeleloitsi juhtis Velliste tähelepanu paradoksile. Mullu suvel möönis prof. Rein Taagepera, et kolhoosikord ja raudne eesriie aitasid kaasa eesti rahva ja keele säilimisele. Teatava irooniaga öeldud väide tundub esmapilgul uskumatu ja ehmatav, aga selles leidub tubli annus tõtt, tõdes kõneleja. Tõepoolest polnud kolhoosikord ju muud kui XIX sajandi sunnismaisus. Kolhoosikord lõi sellise tõsiseltvõetava sisemiselt tasakaalus keeleruumi, mis erines suurematest linnadest. Eesti keel võis siin vene keelest hoolimata vabalt kõlada. Kõik see erineb vägagi sellest, mida me täna nelja tuule poole avatud uste kaudu näeme.
Velliste: „Nii nagu 25 aastat tagasi küsisime, mis on eesti keele staatus, sama moodi küsime me täna uuesti. Mis on selle keele staatus, maine? Milline on selle keele prestiiž teiste keelte hulgas? Mis on selle keele väärtus? Mis ootused on eesti keelele nüüd ja tulevikus? Milline on selle keele väärtus maailmas laiali olevate teiste eestlaste jaoks? Kui ohustatud on eesti keel praegu?“
Vene keele surve oli tugev, aga vastupanu sellele suhteliselt lihtne, sest vastase maine oli meie silmis väga madal, kinnitas Velliste. Vene keelt vaadeldi kui okupatsiooni tööriista. Seepärast osati vene keelt kõikvõimalike vahenditega tõrjuda ja seetõttu ei suutnud vene keel lõppkokkuvõttes kõigi okupatsiooni aastakümnete kiuste eesti keelele mõjuda kuigi laastavalt.
Seevastu teame, millises inglise keele surveväljas elab eesti keel tänapäeval. Erinevus seisneb selles, et vene keelele vaadati ülevalt alla, nüüd on inglise keelega asi vastupidine.
„Vikerraadiost kuulsin, et toimus kohtumine Ukraina ülemraada spiikriga. Huvitav! Aga miks mitte tamadaga? Mille poolest oleks tamada halvem kui spiiker? Aga olen kuulnud ka kohtumistest Georgia parlamendi spiikriga… Nende puhul võiks ju ometi öelda, et toimus kohtumine tamadaga. Veel kuulsin Vikerraadiost: praegu kontrollivad demokraadid USA kongressi esindajate koda. Kas kujutate olukorda ette? Mida või keda nad seal kontrollivad? Kas toolialuseid või nurgataguseid? Asi on lihtne: demokraadid on esindajate kojas enamuses, mis tähendab, et neil on sealses esinduses meelevald. Aga kes siis tänapäeva eesti keeles kasutaks sõna ‘meelevald’?“
Velliste esitas veel ühe näite: „Kas tänapäeva Eestis on debateerida OK?“ „Sõna debatt on tulnud eesti keele üleüldisesse kasutusse mõne viimase aastaga. Varem kasutati seda sõna harva, kuigi oli Võõrsõnade leksikonis kogu aeg olemas olnud. Aga Võõrsõnade leksikonist leiab tuhandeid sõnu. Nüüd äkki on meil igapäevaselt – debatt. Kui vanasti arutati riigi eelarvet, siis nüüd debateeritakse riigi eelarve üle, olgu Toompeal või telemajas. Debatt on minu arvates rakvere raibe eesti keele lilleaias. Või ehk sosnovski karuputk. See on kõige eredam näide suunast, kuhu meie keel liigub. Sõna debatt järele puudub vähimgi vajadus. Tegusõnad väitlema või arutama oma tuletistega võimaldavad suurepäraselt kõnelda väitlustest ja aruteludest jms. Seega on siin väga tõsine mõtlemise koht. Mis siis toimub meie keeleteadvuses? Mis sünnib meie alateadvuses?“
Sageli kasutatakse väljendit Euroopa Rahvapartei, samamoodi Austraalia Tööpartei, Iisraeli Tööpartei, jätkas Velliste. „Samas olid meil kunagi kahekümnendatel-kolmekümnendatel tööerakond, rahvaerakond. Eestis kõlbas küll ütelda rahvaerakond, aga kui jutt läheb nüüd Euroopale või Austraaliale, peab juba olema partei. European Party, unsere Partei, наша дорогая партия – või veel paremini – верной дорогой партия наша нас к коммунизму ведет.“
Ja Velliste jätkas näidetega: „Üks väga lennukas poliitik Toompeal kasutas jällegi Vikerraadios väljendit: seda probleemi me saame adresseerida. (Muidugi: we can address the problem.) See näitab, mismoodi inimesed loevad läbisegi nii eestikeelseid kui ingliskeelseid tekste ega suuda vahet teha kahe täiesti eraldi seisva keeleruumi vahel. Ei suudeta normaalselt tõlkida. Toimub keelte segunemine ja sünnibki nn. keelekontakt, millest võib alguse saada nõrgema keele järeleandmine ja viimaks keele täielik väljasuremine. Lähim näide on võtta liivlastelt, kes viimaks hakkasid oma keelt häbenema ja läksid üle tugevama rahva keelele, valdavalt läti keelele ja mõnes siinpoolses kihelkonnas ka eesti keelele.“
Eelnevale jätkuks irooniline paradoks Velliste tähelepanekutest. „Kui me juba oleme nii suurepärases inglise keele väljas ja mõnikord tuntakse sellepärast vaata et uhkustki, siis sellisel juhul peaks olema meil jõukohane ka kõrgpilotaaž, näiteks ingliskeelsete nimede hääldamisel.“ Paradoks seisnebki selles, et seda ei suudeta. Hämmastav, kuidas meie inimesed püüavad iga hinna eest eesti keele kasutusse tuua sisse inglise keele mõjuvälja, aga samas ei tule toime lihtsate nimede ütlemisega. Peame endilt küsima, miks see nii on?“
Kuid Velliste on leidnud Vikerraadiost ka häid näiteid. Kaja Kumer-Haukanõmm ütles, et 1944. a sügisel lahkuti Ojamaale – mitte mingisugusele Gotlandile. Saarlased käisid oma käiasid toomas ikka Ojamaalt. Täpselt samamoodi on meie keeles Riia ja mitte Riga, Pihkva, Võnnu, Heinaste, Pariis, Moskva, Peterburi. Ei mingisugust Sankt Peterburgi!
Velliste on teadagi kuulanud professorite Vääri ja Ariste loenguid keele ajaloost ja mõistab filoloogina, et keeled muutuvad ja arenevad. „Ükski keel ei püsi paigal. Küsimus on pigem selles, kus suunas ja milliseks nad muutuvad. Selles on suur osa meie otsustada. Keel ei muutu iseenesest, vaid sõltuvalt meist. Võõrsõnade leksikonis on tuhandeid sõnu, aga mida enam on võõrsõna asendatav omasõnaga, seda tagasihoidlikumalt peaks võõrast päritolu sõna tarvitama. Tema hinnangul on debatt ehmatav ja hoiatav näide, mis viitab tõsiselt vildakale hoiakule ja asjade käest minekule.
Olles ohtralt esitlenud väljavõtteid Velliste esinemisest tulen loo lõppedes tagasi Kromeli juurde. Kohtumisel ütles laulja ja raamatute kirjutaja, et kohati tundub olevat oma keele unustamise ja võõrapärasega sidumise puhul tegemist labase eputamisega. Märkasin, et ta ei kasutanud pika vestluse jooksul mitte kordagi väljendit OK. Endamisi arutledes küsin: mis juhtub eesti keelega, kui riigikogusse pürgijad kibelevad väitlemise asemel eelistama debateerimist ja ajakirjanikud tõttavad sama debatiga kapates poliitikutele kannuseid teenima? Miks oleme keeleliselt nii hõlpsasti mõjutatavad ja kas sarnane mõjutatavus mõjutab meid ka kergemini võõrapäraselt mõtlema? Kas on tegemist plahvatusliku kadakaeestlaste põlvkonna pealekasvuga?
Samal teemal:
