„Sinimustvalge on mu hingele alati head teinud. Võimalik, et tegemist on maailma kauneima lipuga. Meil on maitsekas lipp, mis sobib eesti hingelaadi omadustega. Mulle kuuluv kvaliteetne puuvillane eesti lipp on olnud kaasas mitmel pool maailmas, ka poliitilistel barrikaadidel,“ ütles hiljuti keegi tuntud inimene, kes ei soovi praegu avalikult oma nimega esineda.
19. aprillil avaldasin uudist sisaldava kirjutise, mis teatas koolinoorte heast tahtest liituda Eesti Lipu Seltsi algatusega väikeses Sindi linnas. Algatus, mida teadaolevalt pole kordagi varem Eesti riigi ajaloos proovitud, seisneb üksnes tagasihoidlikkus abi pakkumises nendele maja omanikele või kasutajatele, kellel mingil põhjusel pole emadepäeva hommikul lipp maja juures lehvimas.
Selle uudise juurde kirjutatud kommentaaridest väärib üks seisukohtadest eraldi teemana käsitlust, kuid piirduksin esi algul siiski üksnes selle tsiteerimisega ja püüaksin hiljem arutluse käigus ka midagi juurde lisada. „Usun tegijate heasse tahtesse ja eesmärk on ilus, aga ma ei toetaks seda algatust. Ütlen otsekoheselt, et mulle isiklikult ei meeldiks, kui mind emadepäeva (vara) hommikul äratatakse ja ukse taga võõraid nägusid näen. Seda enam, et emadepäev ei ole majaomanike jaoks kohustuslik lipu heiskamise päev. See, kas lippu heisata või mitte, peaks olema igaühe vaba tahe ja jääma iga inimese enda otsustada,“ kirjutas anonüümseks jääda sooviv lugeja, kellega olen valdavalt täiesti ühel meelel - välja arvatud väga üksikud nüansid, mille selgitamine väärib sõnade seades sama suurt täpsust nagu kirurg kasutab nuga oma patsiendi tervendamisel.
Tunnistan, et olen sama meelt nende inimestega, kes on ettevaatlikult valvsad marurahvusluse suhtes ja eelistavad selle asemel vaikset ja tagasihoidlikul viisil väljendatud Eesti hoidmist. Mõistan hästi oma rahvuskaaslast, kes on tabavalt öelnud, et isamaaarmastus on sageli nagu jalutuskäik habemenoa teral: üks samm vales suunas ja tegemist pole enam isamaaarmastuse, vaid tõsiste ohtudega.
Nõukogude režiimi tingimustes oli eesti rahvas ühest loomulikust osast ilma jäetud ja siis leidus neid julgeid, kes aeg ajalt kusagil salaja lipu heiskasid või sinimustvalgeid värve oskuslikult varjatud viisil esile tõstsid. Tollel ajal leidus palju n.ö. kainelt kaalutlevaid kodanikke, kes hoiatavalt näppu viibutasid. Võib arvata, et muist neist elavad praegugi sama tagasihoidlikus kainelt kaalutlevas ja tagasihoidlikus isamaaarmastuses, ega näita oma privaatseid tundeelamusi välja isegi mitte üksikutel kohustuslikel lipupäevadel. See tähelepanek ei ole kuidagi viide ülal tsiteeritud kommentaatorile. Võibolla on siin tegemist geenidesse ladestunud orjameelse ülikartlikku allaheitlikkusega, et kui liiga varmalt pidevalt oma isamaaarmastust kõikjal välja elada, siis võidakse kunagi tulevikus taas vägivaldselt varajasel hommiktunnil äratada. Ma ei mõtle siin varajast äratust Eesti lipu heiskamiseks, vaid midagi taolist nagu on juhtunud hiljuti eesti rahva ajaloos 1949. ja 1941. aastal.
Küllap oli loomulik, et ka paguluses püüti seista Eesti eest. Isamaalistel sündmustel riigi sünnipäeval, Estodel, meeleavaldustel ja teistel tähtpäevadel rõhutati ning teadvustati maailmale sinimustvalgete lippudega, et Eesti pole vaba ja see koondas sealseid eestlaseid ühise sihi nimel.
Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste on korduvalt väljendanud seisukohta, et vabadus ja rahvuslik iseolemine pole ühekordne deklaratiivne kinnitus, vaid pidev enese kehtestamine selle olemasolu nimel. Lipu väärikas kasutamine kuulub täiesti loomuliku osana taolise rõhuasetuse ja mitmekülgse poliitilis-aatelise tegevuse juurde. Tahan ikka ja jälle näha Eesti kodusid lipuehtes. Mida rohkem, seda parem. Ent soov olla osa meie lipukultuurist peab olema omandatud 100% vabatahtlikult. Vabatahtlikkus peab kehtima isegi siis, kui arvestatav osa rahvast jääb endisel viisil tuimaks sinimustvalge lipu suhtes. Tuimus võib tähendada seda, et midagi on korrast ära koduse kasvatusega ja võibolla ka koolis pole osutatud lipukultuuri kasvatamisele vajalikul määral tähelepanu. Ebatäiuslik käitumine riigiaparaadi ja poliitikute poolt - valitud esindajate kehv töö - võib kutsuda esile pettumuse ja patriotismi languse.
Mõne aasta eest toimusid Tallinna teatrilavadel mingisugused väga ropud asjad meie rahvusvärvidega, kui von Krahlis keegi näitleja tõmbas sini-must-valge oma pärasoolest välja. Teatrilaval tehakse lavastajate sõnul kunsti ja nende tegemisi arvustades võib libiseda lõpututesse vaidlustesse, mis viimaks ei viigi kuhugile välja. Sellepärast võin siin avaldada taunivat hoiakut, aga hoidun diskuteerimast.
Kindlasti meeldiks meile kõigile, kui eesti kultuur, keel, hõim ja selle kohal lehviv sinimustvalge lipp suudaks üle elada kõik väljakutsed. Küsimus seisnebki selles: kas elavad? See ei ole pessimismi noote külvav küsimus ja sellepärast sobiks küsida ka teisiti: kuidas edasi?
Edasi saab minna üksnes siis, kui julgetakse käituda Eesti riigi ja kodanikkonna suurima sümboliga sama väärikalt nagu soovitakse näha seda käega katsutavas tegelikkuses. Kui eespool nimetasin üksikuid võimalikke põhjuseid, miks rahvas liiga vähe austab või kohati koguni häbeneb sinimustvalget lippu, siis oleks aus esitada ka väga konkreetseid näiteid. Esitan sihilikult näite varajasemast perioodist, kuigi võiks ka vana asja unustada. Paraku ei saa kõike nii lihtsalt unustada, kui lipu teotajad pole mõistnud oma teguviisi hukka ja ei ole vabandanud avalikkuse ees - seda enam, et tegemist on konkreetsete ametnikega, kes peaksid valvama Eesti lipu väärika kasutamise järele.
Veel hiljuti oli Eestis kohti ja küllap on neid praegugi, kuhu sinimustvalge lipuga sisenemine ja kohal viibimine tähendab mitte ainult muulaste meelest, vaid ka osade Eesti kodanike ja võimu esindavate ametnike silmis provokatsioonilist tegevust. Vähemalt kahel korral on Eesti politsei neis paigus sinimustvalget lippu käest rebinud, sündsusetul viisil käkerdanud ja keelanud Eesti Vabariigi territooriumil selle kasutamise. Pehmemal juhul on politsei soovitanud mujal piirkonnas aga lippu peita. Seda kõike on tehtud kümnete tuhandete inimeste silme all, häbenemata telekaameraid, mis viivad sõnumi kaugele väljapoole Eesti piire. Sõnumi sisu on lühike ja masendav: Eesti riigil puudub teatud asupaikades sõnaõigus ja ta ei valitse ega kontrolli kogu territooriumi. Oleksin oodanud jõulist reaktsiooni, ja ka rahva mobiliseerimist. Kui silmapilk mööda lastakse, ei tule see enam tagasi ja reageerimata jätmist ei saa sisuliselt enam heastada.
See on valus kogemus ja pettumus Eesti riigi valitsejate suhtes. Möödanik on mõõde, mida enam muuta ei saa, kuid järeldusi saab teha veel praegugi. Kahjuks on ka järelduste tegemiseks suutlikke inimesi vähe. Hea siiski, et omal ajal Trivimi Velliste sel teemal Riigikogu istungil ministrilt aru päris.
On neid, kes ütlevad, et arvestatav osa eesti rahvast lahkub võõrsile siinse väärikuse puudumise tõttu ja ebaväärikus teeb lihtsalt haiget. Meil on vaid üks pisike kodumaa ja seda ei tohi saastada ei väärituse, häbenemise ega tuimusega.
Ja taas kogu teema käsitluse algse iva juurde, kus probleemi kese on asetunud küsimusesse - kas minna neid inimesi „töötlema“ ja „survestama“, kes lippu ei heiska või lasta neil jääda tollel hommikul tuimas ükskõiksuses segamatult oma harjumustele truuks.
Olen enne otsustavat sammu mitmetega nõu pidanud ega ole tormanud uue algatusliku ideega ummisjalu kaasa. Loomulikult olen arvestanud tagasilöökidega ja mingit kerget läbimurret ei oota. Mõte seisneb lühidalt selles, et noored inimesed tuletavad meelde ka neid lipupäevi, mis pole kohustuslikeks tehtud. Nüüd on asi käima pandud ja midagi tagasi pöörata pole võimalik.
Loomulikult on kõigil Sindi elanikel võimalik teatada, et kui tavapärasel lipuheiskamise kellaajal pole lippu välja pandud, siis ärgu Sindi Gümnaasiumi õpilased ja Sindi Avatud Noortekeskuse noored neid poolteist tundi hiljem ka tülitama tulgu. Kindlasti lähevad nad sel juhul oma abipakkumisega neist majadest mööda.
Samal teemal:
