Tänasel iseseisvuspäeva hommikul toimus Sindis pidulik lipuheiskamise tseremoonia koos Paikuse vallaga.
Sindi Gümnaasiumi, Eesti Lipu Seltsi ja mõlema omavalitsuse ühisel ettevõtmisel rivistus poolsada Sindi ning Paikuse koolinoort suuri lippe hoides raekoja juurde, kuhu kogunesid Eesti Vabariigi aastapäeva tervitama ka Sindi laulukoor, Sindi Gümnaasiumi sõnameistrid, volikogude liikmed, valitsuste juhid ning lihtsad inimesed, kes peavad oma riigi olemasolu tähtsaks.
Eesti asja ajamine on kõigi ühine mure
Sindi linnapea Marko Šorin meenutas tänast päeva 25 aastat tagasi, kui Pika Hermanni torni heisati Rahvarinde eestvedamisel uuesti sinimustvalge lipp. „Eesti riigi iseseisvust veel ei paistnud, kuid jää oli sulama hakanud ning tagasi pöördumist rahvusriigi suunas ei suutnud enam ükski vaenulik jõud ära hoida,“ kõneles linnapea, kelle seisukohalt polevat kaugeltki nõnda, et kellelgi oleks Eesti asja rohkem ajada kui teistel. „Eesti on meie ühine kodumaa ja meil kõigil lasub kohustus elu edasi arendada kõigi ühiseid huve arvestades.“
Šorin leidis, et vangerdused kõrgeimas võimuladvikus ei ole meie kultuurile omane tegevus, mis peaks pälvima rahva palavat poolehoidu. Samuti esitas ta kriitilise märkuse koolide sulgemise paindumatu poliitika kohta olukorras, kus meie õpilaste tulemused on saanud tunnustatud rahvusvaheliselt PISA-testi metoodika alusel. Šorin nõustub Raivo Varega, et vähem kui 20 aastaga saavutas Eesti nii palju, et praeguseks on kadunud kõrged eesmärgid, mille poole püüelda.
„Kuid nüüd olekski õige aeg pöörata nägu oma kodanike poole ja seada kogukondlikke, kas või väikeseid, eesmärke. Eesti ühte liitmine ei pea toimuma kabinettides joonistatud kontuurkaartide joonistamise abil, vaid tuleb luua võimalusi paremaks liikumiseks, mitte riigist välja vaid riigis sees. Selleks on paremad uued teed, lasteaia kohad ja kodulähedased koolid.“
Šorin meenutas veel eelmisel päeval toimunud aastapäeva kontsert-aktust Sindi
Seltsimajas, kus saalitäis rahvast üksteisel käest kinni võttes ühiselt
„Balti keti“ moodustas. Ta rõhutas, et tänu selliste sündmuste korraldamisele on aastapäev tunduvalt pühalikum ja aatelisem.
Aust aina kiirenevas ja laiali pillutatavas maailmas
Paikuse vallavanem Kuno Erkmann keskendus aastapäeva sõnavõtus aule, mis on sedakorda riigi sünnipäeval taas osaks saanud Pärnumaale. Enamvähem samaaegselt Sindi lipuheiskamisega tõusis sinimustvalge lipumasti ka Pärnu linnas ja koguni Vabariigi Presidendi juuresolekul. Erkmann pidas auasjaks ka Pärnus toimunud paraadi ja õhtul toimuvat presidendi vastuvõttu Pärnu Kontserdimajas. Vallavanem nägi kogu päeva toimuvas ühtlasi ka austusavaldust riigi esimese presidendi vastu, sest eelmisel päeval täitus tema sünnist 140 aastat.
„Nii nagu ei peatu maailm, nii ei peatu ka meie tööd ja tegemised oma riigi kujundamisel, kaitsmisel ja parematest parimaks ning turvalisemaks kodukohaks muutmisel. Aina kiirenevas ja laiali pillutavas maailmas on meie põlvkondade kord ja kohustus kindlustada Eestimaa ja rahva tulevikku nagu seda tegid 96 aastat tagasi meie vanavanemad, emad, isad - et püsiks eesti rahvas ja Eestimaa ning eesti keel. Jätkugu meil selleks tarkasid tegusid ja kannatlikku meelt ning usku nii endasse kui oma rahvasse,“ oli Erkmanni peamine sõnum, mida jagas kahe naaberomavalitsuse inimestega rõdult tornijalamil, mille ülemises tipus lehvib sinimustvalge lipp.
Vastustega küsimused
Rõdul seisis ka seltskond Sindi Gümnaasiumi õpilasi, kes õpetaja Eneli Arusaare juhendamisel väitlesid mõtteteravat sõnaosavust kasutades üldarusaadavas mõttevahetuses õnnest, patust, usust, tunnetest ja veel paljust muust, mis kõik mahtus küsimusi ning vastuseid esitades väga ahtalt piiritletud ajasängi. Küsiti: mis on õnn? Õnn on märkamatu pesa rohututi varjus, rõõmus triller sinitaevas, lihtne toidulaud. Samuti küsiti: mis on patt? Patt on süüa purgist mett nii, et teistele ei jää.
Kes mina olen? Kes meie oleme? Koos teati, et ollakse eestlased, keda liidab Eestimaa ja eesti keel. Öeldi: me elame siin ja meie kodu on siin. Rahvas kuulis lastelt, et usutakse paeste muldade sisse, sest need toidavad ja katavad meid. Ja annavad jõu, mis alati jääb meie hinge ja olemisse.
Veel küsiti: aga meie sõnad ja teod? Osati sellelegi targalt vastata. Samuti teati vastuseid paremate asjade kohta. Isegi tunnete värvi tunti. Avastati, et südametuksedki saavad olla värvilised, täpsemalt sinimustvalget karva, kui mõtleme isamaa riigiks sündimise päevale.
Viimaks küsiti: kas oskame hoida ühte ja minna nii läbi mere...?
Suurte asjade alguses
Kolmanda peakõnelejana valmistas rõõmsa üllatuse Sindi Gümnaasiumi 4. klassi õpilane Sirelin Kukk. Ollakse ju harjunud riigile olulistel tähtpäevadel kuulama tähtsatel ametipositsioonidel asuvaid inimesi või neid, kellel on pikalt eluteelt kogutud vajalikke kogemusi ja mõttetarkust. Sirelin oli oma sõnavõtu hoolikalt kuueteistkümneks punktiks jaotanud, sama hoolikalt puhtas käekirjas paberile kirjutanud ja sinimustvalgetesse värvidesse värvitud papile kleepinud, et tugeva tuule puhudes ükski oluline sõna tema terase pilgu alt kaduma ei läheks. Hiljem rongkäigus koolimajale lähenedes pistis ta selle teksti ootamatult mulle pihku. Esimese asjana tabas mu pilk viimaseid sõnu: „Suured asjad saavad alguse väikestest asjadest!“ Just see tähtis mõte oli mul teda kuulates tuulevihina ja kõlarite hootise undamise tõttu kõrvust mööda tuhisenud.
Nüüd oli tänu Sirelini kingitusele jälle kogu tema vaimutöö tervenisti silme ees. Hakatuseks ütleb ta : „Mina armastan Eestit, sest siin on neli imekaunist aastaaega. Olen õnnelik, et siin ei ole tsunaamisid, maavärinaid ja suuri üleujutusi. Veel armastan Eestit, sest minu pere elab siin.“ Aga Sirelin jälgib elu ka kriitiliselt hinnates. Ta ütleb, et Eestis võiksid olla kõrgemad palgad, sest paljud lapsed on näljas ja ilma koduta. Samuti leiab Sirelin, et riik võiks rohkem toetada vanemaid laste kasvatamisel. Sirelin teab, et saab Eesti heaks õppida ja kunagi siia töölegi jääda. „Saan austada oma vanemaid,“ jätkab ta mõttearendust tähtsatest asjadest elus ja säilitab samal ajal huumori meelt, kui lubab isale rääkida naljakaid lugusid. Veel räägib Sirelin Eesti lipust kui kõige kallimast lipust.
Nende lippude lehvides kutsus tema õpetaja Eneli Arusaar rahvast liituma rongkäiguga, mis liikus läbi linna koolimajja. Paljude jaoks jätkus pidupäev Kaitseväe paraadil. Nii Paikuse Põhikool kui Sindi Gümnaasium oli oma esindatusega kutsutud ka Pärnusse paraadile, kus mõlema kooli õpilased hoidsid Keskväljakul seistes koos teiste koolide õpilaste ja noorteühenduste esindustega sinimustvalgeid lippe.
Samal teemal:
