Täienduseks Jüri Estami mõtteavaldusele
28. septembril kirjutas Jüri Estam arvamusloo sellest, et sõnal „vastupanu“ on avaram tähendus, mida nüüd on omalt poolt täiendanud Trivimi Velliste lühikese repliigiga.
Jüri Estam on tänuväärsel kombel juhtinud tähelepanu vabadusvõitluse ja vastupanuvõitluse tähenduslikele erinevustele. On tõesti põhjust alati kaaluda, kumba mingis kontekstis eelistada.
Tahaksin siinkohal juhtida omakorda tähelepanu ühele mõistele – „dissident“. Meie vabadusvõitlejaid või ka vastupanuvõitlejaid on sageli nimetatud dissidentideks. Kinnitan, et see termin on näiteks Lagle Pareki, Enn Tarto, Mart Nikluse ja nende võitluskaaslaste puhul eksitav. Dissident tähendab mittenõustujat ühe õpetuse või ühe süsteemi raamides. Kui katoliku preester ei nõustu paavstiga, on ta dissident. Kui kommunist Solzhenitsõn või kommunist Sahharov ei nõustu Staliniga või Brezhneviga, on mõlemad eelnimetatud samuti dissidendid. Kuid kindlasti ei olnud Prantsuse vastupanuvõitlejad Teises maailmasõjas Saksa Riigi dissidendid, sest Prantsusmaa oli teine riik, olgugi okupeeritud. Sama lugu on Eesti Vabariigi vastupanuvõitlejatega – nad ei võidelnud kommunismiõpetuse parandamise eest Nõukogude kodanikena. Nad olid okupatsioonist hoolimata Eesti kodanikud ja võitlesid oma riigi vabaduse eest. Oleks kena, kui sõnu kasutataks nende õiges tähenduses – nii nagu neid esitavad sõnaraamatudki.
Samal teemal:
