Tiina ei loo asju asjade enda pärast

Tartlanna Tiina Tuul tõi oma isikunäituse „Unistustest kantud elu“ Sindi muuseumisse, kus kunstniku lapsepõlvelinna rahvas saab hea ülevaate mitmekülgselt haritud noore naise pühendumisest kaunile loomingule.

Tiina Tuul annab vanale esemele uue elamise

Kudumist alustasin neljaselt

Mai algusest kuni 28. juunini avatud näitus on justnagu loogiline jätk neli aastat tagasi samas asupaigas toimunud näitusele, kui Tiina ema Helgi Tuul pani vaatamiseks välja oma käsitööna valminud suured gobeläänvaibad. Kuigi vaipade kuduja oli sündinud Pärnus, asuvad tema suguvõsa juured koguni viiendast põlvkonnast saadik Sindis. Ka Tiina on sündinud Pärnus, kuid teisel eluaastal kolis koos vanematega Sinti. Seega võib Tiina kinnitada, et temagi juured on tunginud väga sügavale Sindi viljakasse pinnasesse, millest on läbi aegade võrsunud ja nähtavasti kasvab praegugi hulgaliselt palju erilise vaimuosavusega inimesi.

Kohtusin Tiinaga päev enne näituse avamist keset kõige tihedamat sagimist, mis oli seotud näituse üles panekuga. Esmane pilk väljapandust tabas erinevaid käsitöid tekkide, linikute, rõivaste, fotode ja maalidega. Maalide juures äratasid aga peamist tähelepanu kõigepealt hoopis raamid ja alles mõni aeg hiljem huvitusin ka pildi sisust. Kõike oli korraga sedavõrd palju, et kohe ei suutnudki mõista asjade paljuse erinevuses ühtainsat mõtet, mis selle rohke loomingu üheks tervikuks põimib.

Selleks, et paljude asjadega tegelemine ei rabestaks elamist tükkideks, on kindlasti vaja sihipärast tegevust ja pidevat eesmärgi terendumist silmade ees. Alles pika jutuajamise lõpul sain kuulda, et kannatlik sihipärane tegevus on olnud Tiinale omane juba väga varajasest lapsepõlvest. „Alustasin kudumist nelja-aastaselt, istusin nurgas ja vardad olid peos,“ rääkis kunstniku hingega käsitöömeister ja vaatas seni otse minu uskmatust väljendavatesse silmadesse kuni ma kiiresti kõigist kahtlustest loobusin.

Pimekurdi toimetulekuks võimaluste loomisele eelnesid õpingud

Ennast tutvustavalt alustas Tiina siiski teismelise east. Sindi Gümnaasiumi lõpetamise ajaks oli ta jõudnud läbida paralleelselt ka Pärnu Laste Kunstikooli ja Pärnu Ametikooli koolieelse pedagoogika ja psühholoogia vallas. „Kohe pärast keskkooli lõpetamist läksin 1997. aastal Tartu Õpetajate Seminari, et omandada klassiõpetaja kutse kunsti ja käsitöö õpetuse erialal. Diplomitöö teemaks valisin vaegkuuljate laste hariduse ja rehabilitatsiooni lastevanemate hinnangul. Seminari kõrvalt käisin neli aastat harrastuskunstnike stuudios,“ jutustas Tiina, kes oli vahetult pärast seminari lõpetamist jõudnud juba minna Tallinna Pedagoogikaülikooli. Kasvatusteaduste teaduskonna bakalaurusetöö teemaks valis ta vaegkuuljate laste võimalused hariduseks ja rehabilitatsiooniks. „Bakalaureuseõpe ei jätnud palju aega stuudios käimiseks. Maalisin hobi korras.“ Pühendumine erialasesse õpingusse tõi edu ning 2002. aastal kaitstud bakalaureusetöö võitis sama aasta jõulukuul Eesti Haridusministeeriumi ja Puuetega Inimeste Koja konkursi.

Tundsin huvi veidrate pildiraamide vastu. „Need on valmistanud Tartu puussepp kõikvõimalikust praakmaterjalist. „Ütlesin talle, et mida rohkem üraskite poolt puretud ja muidu rikutud puiduga tegemist on, seda parem,“ selgitas Tiina ja valminud raamid tundusid minulegi originaalse välimusega väga põnevad ning maaliga hästi kokku sobituvad. „See maal on valminud 2006. aastal. Viimased seitse-kaheksa aastat pole ma enam eriti maalinud,“ kõneles Tiina, kes aastatel 2004 kuni 2008 õppis ka Tallinna Ülikoolis. Neist aastatest nimetas ta magistriõpet, kasvatusteaduste teaduskonda, eri- ja sotsiaalpedagoogika õppetooli. Magistritöö teemaks sai „Pimekurdi toimetuleku ja kommunikatsiooni toetamise võimalused perekonna ja spetsialistide hinnangul. Juhtumiuuring“.

Erinevate koolkondade erinevad emotsionaalsed väljaelamised

Kuna sain aru, et kunstnik on viimased 8 aastat enamiku energiast kulutanud käsitööle ja pole sealt alates eriti pintslit pihku võtnud ning pliiatsigi on 6 aasta eest kõrvale heitnud, siis lasin tal kõigepealt rohkem rääkida piltidest. „Õlivärvidega maalimine on pikk ja tüütu protsess, Akrüül on peaaegu samade omadustega, kuid kuivab väga kiiresti. Maalisin krunditud soomepapile. Kuna kunstikoolist on akadeemilise joonistuse põhi tugevalt all, siis põhikonstruktsioonides maalimine ei pakkunud enam võimalusi end vabalt välja elada. Kui teed seda lihtsalt enda jaoks ja lased hetke emotsioonid välja, valmib töö nii nagu ta tuleb. Ei ole vaja enam mõelda maalimisel akadeemilise poole peale,“ vastas Tiina küsimustele ja jätkas erinevate koolkondade tutvustamisega. „Need, kellel akadeemiline alus puudub, asuvad kohe emotsioone paberile kandma. Inimesed, kellel on akadeemiliselt tugevam põhi all, hakkavad mingil hetkel otsima teistsugust moodust enese välja elamiseks,“ ja osutas käega ühele natuke hilisemal ajal valminud maalile. „Ka siin ei ole väga tõsiselt lähenetud maalimisele, aga sellel on olemas hetke emotsioon, meeldiv seltskond ja väga hea meeleolu, mis oligi eesmärgiks.“ Järgnevalt peatus ta sügavmõtteliselt ühel lõpetamata tööl, mida ei saavatki lõpetada...

Asjad mitte asjade enda pärast

Tiina peatus iga näitusel välja pandud eseme juures sama põhjalike selgitustega nagu vaatajal jätkus huvi nende saamisloo vastu. Näis, et midagi polnud sündinud juhuslikult. Kui midagi oligi juhuslikku, siis olid need juhuslike juhuste omavahelised mõtestatud kokku viimised esemele uue mõtte andmiseks. Nii on see olnud näiteks kulunud või moest läinud rõivastele uue sisu ja välimuse andmisega.

Seinal rippuvate suurte lapitekkide kohal seisatades ütles Tiina, et need pajatavad samal päeval sündinud Erinist ja Helinist, keda oli oodatud väga kaua. Tiina jutustus oli nende tekkide juures hinge minevalt südamlik ja kui ma avasin tema soovitusel hiljem kodulehe, kus ta mõtiskleb sõprusest ja asjade loomise mõttest, otsustasin loetut jagada ka teiste lugejatega. Tiina kirjutab, et sõprus on eriline asi: „Mida aeg edasi, seda väärtuslikumaks saavad need kallikesed,

kellega oleme koos lapsepõlve üle elanud ja jaganud sama aega, samu väärtusi ja sama elu...“ Tiina ütleb, et ei loo asju mitte asjade enda pärast, vaid selleks, et oma esivanemate oskuseid ja väärtuseid edasi kanda - neile, kes jagavad temaga sama maailma. „Mida aeg edasi, seda olulisem tundub see, millist elu me elame ja mida endast maha jätame. Kas see, mis meist maha jääb, on vaid tarbitud asjade hulk - ehk prügi; või suudame jätta enda jälgedes tulijatele teerajaks väärtused, mis aitaksid neil mõista ja hinnata kiiresti muutuvat maailma. Maailm ja aeg kulgevad peadpööritava kiirusega, kuid on väärtuseid, mis on püsima jäänud aegade algusest saadik. Elu. Perekond. Sõprus. Kui poleks seda, siis poleks ka enam meid. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda...“

Veel enne lahkumist peatas Tiina mind minekul ja pajatas loo ühest teismelise east välja kasvanud neiust, kellel oli tõsiseid tervislikke probleem, aga nüüd suudab järjest paremini endaga toime tulla. Tiina õpetas talle käsitööd, katsetas ja proovis, et leida tollele neiule kõige meeldivamat tegevust. Sellest oli suur abi tütarlapsest sirgunud naisele. Konkreetne näide võttis hästi kokku käsitöö oskuse tervendava mõju, kui seda suunata puuetega laste juures pedagoogiliselt targalt juhituna.