Vestlusringis kõneldust
Esmaspäeval (17. oktoober) istus veerandsada aktiivsemat Paikuse elanikku Seljametsa Muuseumi poolt korraldatud vestlusringis, kus kõneldi 20-aastaseks saava valla elust ja tegevusest läbi aastakümnete.
Keskpäevane kohtumine algas Paikuse valda tutvustava filmi vaatamisega, millele järgnes kohvilauas istumisega vestlusring. Põhjalikema sõnavõttudega esinesid Paikuse esimene vallavanem Aime Käärats ja järgmine praeguseni ametis olev vallavanem Kuno Erkmann. Jäätmaadest kõneles murelikult Taimi Kasemets. Kutsutud külalisena võttis vestlusest osa naaberomavalitsuse Sindi linna esindajana volikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni esimees Priit Kask. Vestluslaua kohtumist viis läbi muuseumi juhataja Laine Järvemäe.
„Mina olen Paikuse inimene alates 1972. aasta juulist,“ lausus ennast tutvustades Aime Käärats, kes töötas alguses tolleaegses EPT-s, hiljem õppekeskuses. Seoses Helmi Ojasoo lahkumisega külanõukogu esimehe kohalt, toimusid erakorralised valimised, mille tulemusena osutus Käärats mitme kandidaadi seast valitud uueks külanõukogu esimeheks Valitud külanõukogu saadikute hulgas olid esindatud kõik külad, mis näitas juba tookord Paikuse edumeelsust. Samuti oli oluline, et esindatud olid EPT, erikool, metsamajand ja Sindi sovhoos. Sovhoosi kaudu olid ühtlasi esindatud erinevad paikkonnad.
„Nüüd on kõik palju lihtsam, arvutid ja paljundusmasinad. Tol korral polnud vallal õiget kirjutusmasinatki. Üks oli ja seegi vene tähestikuga,“ jutustas Käärats ja ütles, et see masin kingiti kellegile huvitavale soome mehele, kes huvitus vene keelest. Masinal kirjutamas käidi EPT kontoris. Seda tööd tegi Liilia Varik, kes on töötanud sekretärina juba külanõukogu päevil ja jätkab praegu teabespetsialistna, olles seega kõige staažikam ametnik vallas.
„Aeg oli keeruline, mitmed ostud toimusid üksnes talongide alusel, viina jagati pulmadeks ja muudeks tähtpäevadeks, autokummid olid lausa luksuslik kaup, aga autosid ei jagatud,“ tõi Käärats näiteid paari aastakümne tagusest perioodist.
Varsti pärast vahevalimisi saabusid suunised valdade moodustamiseks. Käärats meenutas aega kui talle tehti ettepanek vallavanemaks kandideerida. „Mis vallavanem mina olen, minu ettekujutuses pidi vallavanem olema suur, tugev, pikk mees, halli habemega,“ naeris esimene vallavanem nüüd tagantjärele.
Umbes kolmveerand aastat pärast esimeste valdade moodustamist jõudsime ka meie oma projekti ja arengukavaga suure 11-liikmelise komisjoni ette Kadrioru lossi, kus koos Paikusega oli veel vist 4 külanõukogu vallaks saamise sooviga samal päeval kohal,“ jutustas Käärats, nimetades hiidlasi, Saugat, Ida-Virumaad... Väärika kolleegiumi ees olevat keegi Lebedev tundnud kõige enam huvi rahvusprobleemide vastu, millele Käärats sai anda vastuseks kindla eituse. Tol ajal tuli Karpaatidest ka ukrainlasi ja oli ka hutsuule ning muid rahvaid, kuid põhielanikkonna moodustasid eestlased. Nii puudus kostjal vähemgi arusaam sellest, mis asi peaks olema rahvusprobleem. Kuid fakt iseenesest on ikkagi huvitav, et valla õiguste kinnitamise üheks peamiseks küsimuseks tõstatus olematu rahvusprobleem.
Paikuse valla õiguste kehtestamise sünnikuupäevaks sai 1991. aasta 24. oktoober. Ametlik vastavasisuline tunnistus anti vallale üle paar-kolm nädalat hiljem kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel teda assisteerinud Tiit Nuudiga külastas Paikuse vallamaja. Selle sündmuse mälestuseks istutati vallmaja ette tamm. Kääratsi jutust selgus, et õnnetu juhuse läbi sai noor taim pisut vigastada, kuid tänu osavale töömehele, kes puu haava kinni plaasterdas, kasvab tamm nüüd jõudsalt edasi. Istutamise traditsiooni on jätkatud ka hiljem järgmistel ümmargustel sünnipäevadel.
Kui varem oli külanõukogu rohkem statisti rollis, registreerides sünde, surmasid ja oli rohkem nagu arve pidaja, siis valla moodustamise järel tuli asuda tegelema paikkonna arendusega. „Peremeheta varale ajasime kõikjal küüned taha,“ kõneles Käärats, kes pidas siiski kõige edumeelsemaks sammuks erikutsekooli asendamist politseikooliga. „Moraalselt oli ettevõtmine vallale küll raske ja ebapopulaarne, sest inimesed kaotasid töö, kuid 22 õpilasega, kellest pooled olid jooksus, puudus sellisel kujul jätkamine perspektiivituna,“ arutles Käärats. Tookord ei soovitud politseikooli pealinna, vaid eelistati mõnd asukohta väljapool Tallinnat veidi turvalisemas paigas. Praeguseks on tulemus end igati õigustanud. „Me oleme ainuke maa vald terves riigis, kellel on oma kõrgkool,“ sõnas Käärats uhkusega saavutatu üle.
Järgmisena võttis jutujärje üle Kuno Erkmann, kes on Paikuse vallavanem alates 1993. aastast tänaseni. Ta on lõpetanud Tihemetsa Tehnikumi, nüüdse Maaülikooli ja studeerinud pool aastat praktikal Baierimaal Landschuti linnas asuvas õppeasutuses Landsberg Höchschule. Erkmann tunnustas eelmise vallavanema tehtud tööd ja sõnas, et hästi ehitatud vundamendile on väga hea pealisehitist rajada. „Aime Käärats kutsus enne kohalikeomavalitsuste valimisi jõuliselt just väga ettevõtlikke inimesi valla tegemistes kaasa rääkima,“ hindas praegune vallavanem naise südikust, millega pandi tegusale meeskonnatööle tugev alus.
Esimese arengukava koostamine Erkmanni seisukohalt oli parim näide hea koostöö võimekusest. Kaasati erineva ala inimesi, kellel oli suur tahe valla heaks midagi suurt korda saata. „Vallavalitsuse ülesanne on täita kogukonna käsku ja viia ellu seda, mida on ühiselt otsustatud. Me võime anda soovitusi ja nõuandeid, öeldes, mis oleks parem või halvem ja millise tulemuse annaks üks kui teine ettevõtmine, aga lõpliku sõna ütlevad ikkagi valla elanikud,“ selgitas Erkmann, kelle meelest vallavalitsuse roll pole valitsemine vaid teenimine selle asurkonna elanike huvides.
Kaasa mõtlema kutsuv oli Taimi Kasemetsa pilk lähiminevikku. Ta rääkis suurmajandite lagunemisest ja sihilikust lagundamisest riigikorralduslike muutuste tuultes. „Miks on praegu nii palju põllumajanduslikult viljakaid põlde jäätmaaks muutunud?“, küsis Kasemets.
„Taastati küll õiglust endiste omanike ja nende pärijate suhtes, aga jäeti unarusse või taastamata tootmine,“ rääkis agronoomi hariduse ja kogemustega naine. Tema nägemuses puudus uutel omanikel, kes pärijatena said näiteks kunagisest paarikümne hektari suurusest talukohast hilisema jagamise tulemusena vaid neljandiku või veelgi väiksema tükikese, igasugune idee, mõistmine, aga ka raha selle maa tasuvaks majandamiseks. Nauditi vaid omanikuks olemist ja lasti maal rohtuda ning võsastuda.
Samal päeval avati Seljametsa Muuseumis ka näitus, mis tutvustab Paikuse valda läbi 20 aasta. Näitus jääb avatuks 16. detsembrini.
Samal teemal:
