Euroopa muinsuskaitse lipp Tõrva Kirik-Kammersaali peasissekäigu juures
5. septembril peeti Tõrva Kirik-Kammersaalis seminar „Tõrva – väärtuslik Eesti väikelinn“, mis jätkas eelmisel aastal Mustlas alustatud õppepäeva sarja Eesti linnade ja külade elu-olust, arhitektuurist, miljööst ja tavadest.
Euroopa muinsuskaitsepäevad toimuvad sel sügisel 25. korda ja Eesti tähistab koos 49 riigiga seda alates 1993. aastast. Tänavu kestavad muinsuskaitsepäevad 6.–12. septembrini, keskendudes Eestis teemale „Vabatahtlikud muinsuskaitsjad“, et juhtida tähelepanu inimestele, seltsidele või organisatsioonidele, kes vabatahtlikena abistavad ajaloo- ja kultuuriväärtuste hoidmist. Eestis korraldab Euroopa muinsuskaitsepäevi koostöös kodanikeühenduste, riigiasutuste ja omavalitsustega Eesti Muinsuskaitse Selts, kes on riigis üks vanemaid järjepidevalt tegutsevaid kodanikeühendusi. Eesti Muinsuskaitse Seltsi aseesimees Helle Solnask selgitab, et nende liikmete eesmärgiks ongi korras pidada kõike, mis hoiab alles meie mälu ja ajalugu – ajaloolisi mälestusmärke, traditsioonilisi elupiirkondi linnas ja maal, villa- ja vesiveskeid, külakalmistuid. Ajaloo- ja kultuuripärandi olukord sõltub paljuski inimestest, kes oma aega ja energiat rõõmuga pühendavad Eesti mälestiste ja muististe eest hoolitsemisele.
Tõrva seminari korraldasid Tõrva Linnavalitsus, Muinsuskaitseamet ja Eesti Muinsuskaitse Selts. Sündmuse toimumise paigaks valiti ajalooline 1903.-1904. aastal Valga tänavale ehitatud Tõrva Kristuse Sündimise kirik, mille torniosa hävis 1944. aastal kuid hoone taastati siiski 1990 aastal praegu tegutsevaks kirik-kammersaaliks.
Kammersaali kogunenud mõnekümnele inimesele ütles tervitussõna Tõrva volikogu esimees Kalle Vister ja seejärel tegi seminarile lühikese sissejuhatuse päeva eeskõneleja Trivimi Velliste, kes on Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees. Velliste meenutas, et täpselt veerandsajandit tagasi keelasid Nõukogude okupatsioonivõimu esindajad Tarvastus Eesti muinsuskaitse klubide 4. kokkutuleku, mida põhjendati kibekiire põllutööde ajaga. 1987. aasta septembri esimestel päevadel seisid Mustla ja Viljandi vahele jäävatel teeristmikel relvastatud mehed. Mustla külanõukogu maja juures valvasid hallides ülikondades julgemehed ja hulga miilitsaid, peatänaval keelasid peatumist vastavad liiklusmärgid.
Veel meenutas Velliste, et muinsuskaitse liikumine kasvas tegelikult välja 80-te keskel teoks saanud Tõru klubilisest tegevusest. Ta ütles, et muinsuskaitse liikumise peamiseks ülesandeks kujunes muinsuste muinsuse – Eesti Vabariigi - tastamine ja sellega saadi hakkama. Velliste rääkis sellestki, et saabuv järgmise aasta 27. märts tähistab Eesti riigi ajaloos olulist märki läbitud teel. Ta selgitas, et jättes kõrvale Saksa okupatsiooni aastad kestis esimene Eesti aeg alates 1918. aasta 24. veebruarist kuni 1940. aasta 17. juuni Nõukogude Vene okupatsioonini 7890 päeva. Juhul kui vahepeal ei toimu mõnd uut vägivalla agressiooni Eesti Vabariigi vastu, siis saab meie riigi teine Eesti aeg peale 27. märtsit pikemaks esimesest Eesti ajast. Nimetatud ajajoone ületamist silmas pidades kutsus ta üles arutlema teemal kuidas seda päeva võiks tähistada.
Tõrva seminaril osundati keskset tähelepanu sellele, mida head ja väärtuslikku Eesti väikelinnad endas peidavad ja kui haavatavad nad võivad olla. Peaettekande tegi Muinsuskaitseameti kunstiajaloolane Mart Siilivask, kes peatus pikemalt Tõrva miljööväärtustel. Rääkides miljööväärtusest üldises plaanis tsiteeris ta professor Edgar Kanti, kes nimetas seda lähimaks meeltega tajutavaks ruumiliseks kompleksiks. Kultuurilooliselt on miljöö väärtus, mis säilitab endisaegset ilmet või erinevaid ajaloolisi kihistusi ja kannab seetõttu endas teist või mitut ajalist mõõdet. Nõnda saavad mälupaikadest aja märkidena rahva mälukultuuri osad.
Alevi teket tutvustades esitles Siilivask Patküla mõisa metsakõlvikute plaani aastast 1893 ja tema sõnul asus Patküla ja Helme mõisnik von Stryk 1864. aastal müüma raiesmike tükke, Esimesed hooned valmisid nüüdsete Tartu, Viljandi ja Veski tänavate ristumisalale aastate 1875 kuni 1892 paiku. Säilinud vanimatest majadest nimetas ajaloolane südalinna samade tänavate ristmikul asuvat ligemale 130 aasta vanust maakividest laotud kõrtsihoonet. Sealt alates pärinevad ka esimesed teated Tõrva asunduse kohta. Asukohaga Veski 9 asuv maja ehitati üle-eelmise sajandi 80-tel Tultsi veskiks. Nimetamist väärib Veski 2 vasakpool. Samasse aega kuuluvad ka Veski 1, 4 ja 5.
Tõrva nimetati alevikuks 1890. aastal ja 1920. sai asula aleviõigused, tegevust alustasid alevinõukogu ning alevivanem. Linnaõigused sai Tõrva 1926. aastal. Linna piiride laiendamine viidi läbi 1938. aastal ja sel ajal valmis ka uus Raekoda, mis esmapilgul sarnaneb väga Sindi raehoonega.
Fotolt nähtu põhjal on kahju umbes 1870. aastal ehitatud Ferdinand Schulzi majast, mis põles 1970. aastal ja lammutati üheksakümnendatel. Alates 1910 asus hoones Helme Majandusühisus. Huvitav on teada, et vana puumaja veeti 1938 aastal ehitatava Ühispanga eest kaugemale hoovile ja hiljem asus selles veel puhvet Õhne ehk nn Must Kass.
Turuplatsist kõneldes leidis Siilivask, et stiihilisest parkimisest hõlmatud lageala vajaks kesklinnas piiritlemist. Veel küsis kunstiajaloolane Tartu maantee ääres olevate tühjalt seisvate arhitektuuriväärtuslike hoonete kohta: kauaks? Probleem seisneb raskuses neile otstarbekat rakendust leida. Väärtuslik on ka Tartu 15 elamu, mille projekteeris 1937. aastal arhitekt G. Saar. Samalt arhitektilt on ka valge gümnaasiumi hoone aastatest 1935-36. Aga ettekande tegijale endale meeldib väga Tartu 23 ehitatud oriendimõjutustega hoone möödunud sajandi kahekümnendatest. Valga 2 hoonel loovad miljööd 1930-te markiisid. Siilivask viitas ka Viljandi 13 akna sepisdetailidele, mis pärinevad 19. sajandist. Vennaste koguduse palvemaja ehitati umbes 1840. aastal. Vaatamisväärsus on Kalmistu tänava abihoone.
Sügava jälje jätsid Tõrva hoonestusse 1944. aasta septembris toimunud sõjapurustused, mille sõjalist otstarvet on kohalikel elanikel siiani ääretult raske mõista. Väikese-Emajõe joonelt taganenud sakslased hävitasid üle kolmandiku linna hoonetest. Juhtumist kuulmine üllatas ka Vellistet, kelle sõnul sakslased sellisel määral tsiviilobjekte Eestis üldjuhul eriti polevat hävitanud. Velliste palus inimestel rääkida sellest, mida nad teavad. Esimesena tõusis keegi vanem naine ja rääkis sellest, et Tõrva linna hävingu eest olevat eelnevalt hoiatanud Karl Reits, keda peetakse 20. sajandi Eesti tuntuimaks sõnaprohvetiks. Teine naine andis edasi ühe tolleaegse tunnistaja sõnad, kes olevat varjanud end vana kino juures põõsastes ja näinud kuidas sakslased külgkorviga mootorratastega sõites olid loopinud mõlemal pool tänava ääres olevate puithoonete akendesse süütepudeleid. Kellegi vanaisa maja olevat süüdatud põlema bensiini peale valamisega ja ühe mehe jutust selgus, et laastukatustele olevat heidetud mingeid klaasist ampulle, mis plahvatades majad põlema panid. Mingit elanike ette hoiatamist polevat toimunud. Helgi Teenurm rääkis Talivere prouast, kes oli kaevanud aegsasti koopa lastele varjumiseks ja vett tulekoldele tassides suutnud oma maja siiski päästa. Veel rääkis ta Jantsoni pere vanemast mehest, kes valdas saksa keelt. Too mees olevat astunud sakslaste juurde ja küsinud mida nad teevad. Mees selgitanud sakslastele, et siin pole tegemist rikkuritega, vaid lihtsate tööinimestega. Sellepeale olevat lõpuks sakslased käega löönud ja lahkunud Viljandi suunas. Samal ajal toimus ka pealetungiva Punaarmee poolne pommitamine. Helgi Teenurme kinnitusel purustasid Kristuse Sündimise kiriku torni Punaarmee pommid.
Põnevalt huvitavaks kujunes tõrvalase Riho Karu loeng teemal „Tõrva ajast aega – tõrvalase pilgu läbi“. Riho Karu näitas kiriku taastamise ajast pärit leidu. Kogemata kombel tabas kangi tera kiriku sissepühitsemisest tunnistust andvat karpi siis kui kolme meetri sügavusel asuvat 50 X 50 cm suurust sarkofaagi avada püüti. Karbis asub plaat kirjaga arhitektist, ehitajast ja raha annetajate nimedega, samuti mündid.
Ettekannetele järgnenud arutelu juhtis Muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris. Paralleelselt samal ajal tutvustas SA Tõrva Kirik-Kammersaali tegevdirektor Ilmar Kõverik raamaturiiuleid, kuhu on tema initsiatiivil kümne viimase aasta
kestel kogutud väga suur hulk Helme kihelkonnaga seonduvate inimeste nimedega raamatuid. Tegemist on harukordse viisiga, kuidas ühe ajaloolise piirkonna kogukonna kultuuripärandit tutvustada. Kogus põimuvad mitte üksnes raamatute autorid või selles paigas elanud tuntud inimesed, vaid haare hõlmab märksa mitmekesisemat kokkupuudet kihelkonnaga. Näiteks kirjanik Kivrähk on nii harva esinev nimi, et seda leiab üksnes Helme kirikuraamatust, aga samal ajal pole tal endal selle kohaga mingit otsest sidet.
Erilist tunnustamist väärib nö Helme-Tõrva kirjastustegevus. Üllatavalt palju on antud välja mahukaid kõvakaanelisi kogusid ja fotoalbumeid, mis innustas teisigi kohalviibinuid eeskuju järgima. Helgi Teenurm on koostanud huvitava raamatu „Lehekülgi Tõrva ajaloost“, mis sisaldab väga täpseid faktilisi ja arvulisi andmeid. Väga hinnaline raamat on ka Hillar-Jüri Villemsoni kollektsioonist valitud paarisaja vana foto põhjal koostatud album, kus näeb kunagist
Tõrva linna. Ilmar Kõverik ja Hans Salm on koostanud raamatu „Tõrva kirik-kammersaali 100 aastat“. Olemas on ka koguteos Helme-Tõrva ajaloost. Vello Jaska raamat „Lauludest helisevad aastad“ teeb tagasivaate meeskoori 40 tegevusaastale. Hans Salm on kirjutanud raamatu „Sünnipäevast tänapäeva“, mille sisu räägib sajast aastast ühistu leti taga ja küllap oleks põhjust veelgi seda paikkonda tutvustavaid raamatuid nimetada.
Järgmine väikelinnade seminar peetakse järgmisel aastal tõenäoliselt Sindis.
Samal teemal:
