Jõõpre kooli Tallinna väravate ehitajail ei vedanud. Liiv hakkas varisema siis kui ehitis oli peaaegu valmis saanud. Kohatu olnuks küsida meeleolu, mis sel juhul võimust tahab võtta, aga väliselt ei lugenud nende olekust mingit tuska. Ivi Sutt ütles, et juba tund aega hiljem oli purunenud ehitise asemele uus teostus voolitud. Tütarlapsed suutsid isegi naeratada ehkki ei soovinud väga pead tõsta ja eelistasid segamatult oma tegevuses püsida.

Täna tabasin ka Üllar Kallau peaaegu valmis bernhardiini juurest. Rait Pärg polnud siiski veel päris rahul tehtuga. Kuna kohev saba ei paistnud piisavalt hästi välja, siis ta otsustas hoogsa saba liikumise jäljed joonistada ka liivale. See pidi koera meeleolu paremini esile tooma. Tegelikult on töö nii meisterlikult tehtud, et suure koera lahke ja rõõmus nägu paistab silma ka ilma täiendavate saba löökideta.

Eile ei õnnestunud Raul Kirssi ja tema tütart Liisbethi kohata. Täna nägin neid mõlemaid koos töötamas. Kui eile arvasin, et tegemist on mingi ajaloolise torni ülemise otsaga, siis tänaseks oli torn muutunud hoopis kännuks. Raul ütles taiese kohta, et see on hansa känd gooti juurtega. Antud lugu kinnitab varem kuuldut, et alati ei saa päris kindel olla, mis viimaks liivast valmis voolitakse. Liisbeth pihustas hoolega liimivett peale. Tema sõnul on PVA liimivesi segatud vahekorras üks kolmele, et kile saaks võimalikult vastupidav. Täna terve päeva paistnud päike ohustas pidevalt liiva pealispinda. Kuivaks muutuv liiv lihtsalt lendub ja võib muuta kogu loometöö varisemisohtlikult pudedaks. Rauli sõnul polevat Pärnu liiv suurem asi. 2008. aastal valmistas ta liivaskulptuuri Piusa liivast, mis olevat püsinud koos tervelt kuu aega. Kuna esialgul kavandatud ühistööst Sorgega asja ei saanud, siis sellest Raul erilist puudust ei tunne. Koos tütrega on neil ühistöö suurepäraselt laabunud.

Üks pannoodest tagaseinas on saanud hansa koge kujutise. Sellega tegeleb Mikael Paajanen, keda täna abistas Aida Rajamäki. Vett pihustas Aida lausa voolikust, et liiv liialt ei kuivaks.

Varem välja kuulutatud omaette Sindi võistkond jääb siiski esindamata, kuna üks eelmisel korral osalenud Sindi Gümnaasiumi õpetaja ei jõudnud õigeks ajaks välisreisilt tagasi.

Väga huvitav on jälgida soome naiste tegemisi, kus iga üksikut liigutust tehakse hästi rahulikult ja märgatavalt mõõdetud viisil. Nad ei kiirusta mitte millegagi. Nagu 2008. aastal valmis nende grupi suur ühistöö lõplikult viimistletuna vahetult enne autasustamist, nõnda samuti näib, et nad soovivad oma loomingut luua ka seekord just täpselt nii kaua kuni neile aega antakse. Võibolla liivaskulptuuride loomise juures peitubki peamine edu saladuse võti äärmiselt rahulikus edasi liikumises. Loodame, et reedel kell 15 saame kogemustega meistritelt veel mitmetele küsimustele vastused selle kohta, milliseid teadmisi ja kui suurt osavust nõuab liivaskulptuuride valmistamine.

Samal teemal: