Ühislaulmisest tehti taskutelefoni abil otseülekanne täpse sihitusega haigla palatis lebava Papa Jansoni kuulmekäikudesse
Ühispildi proovivõte
Pärnu kirjandusõhtute pidamise harjumus tõi laupäeval Maarja-Magdaleena Gildi lakasaali jälle kokku inimesi, keda liidab ühine huvi sõnalise loomingu, muusika ja autoritega kohtumise vastu. Jaanuaris täituvat teist aastaringi ei tähistatud mingi erilisema pidulikkusega. Selle asemel nauditi iga esineja isikupära ja tema vaimuandeid. Õhtut juhtis Virtsu kandis elav Aimar Roomets, kes luges luulet, mängis kitarril ja laulis esinejate vahetudes vahepaladeks oma loomingut. Aivari lahkel loal said järgemööda sõna Viljandist külla tulnud Rüütel, Kersti Kobi ja Kristel Mägedi, Pärnu PildiPrintsessPilleriin (Pillerin Jürgens), kes luges samal ajal haiglas viibiva Papa Jansoni värskeid värsse, viimaks Steven Vihalem Tallinnast.
Võrdselt heade näitleja, muusiku ja luuletaja andega Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Kristel Mägedi sarnaneb tunnetatava tajuvusega oma vanaisa Lembituga. Huvitav, et tema veidi boheemlaslik välimus, soeng ja pilk meenutasid vahetul kohtumisel Lembitut, kelle välimuses puudus igasugune boheemlaslikkus. Usun, et vanaisa ja tütretütart ühendab lisaks näitlemise oskusele ka mõlema puhul võitleja inimese vaim. Ka teistes esinejates avanes oma isikupära, mida kuulaja võis nende loomingu läbi aimata ja mõtteaineks kaasa võtta.
*
Kristel Mägedi luulekatke
talle tuli meelde uudistest üks mees
kes oli kukkunud
Lasnamäe kanali servalt alla
ja tema ümber olid kiirabi ja politseiautod
punasinist valgust
vihmamärjale teele näitamas
ja reporter üritas talle mikrofoni nina alla toppida
sest arste ta ligi ei lasknud
too rohmas vaid käega ja
halas et tema teine king jäi sinna üles
Kõige lõpuks joovastas oma sõnaseade oskusega kuulajaid üle tunni kestnud luulepõimiku lugemisega õhtu peaesineja Contra. Kaugelt nurga mees tutvustas peamiselt oma uut raamatut „Urvaplaaster“, aga laulis ka Jaan Tätte ja teiste tuntud tegijate laule oma sõnadel. Contra kõneles rahvaga muidugi oma tavapärases kodukeeles, aga et ta ka väga head eesti kirjakeelt valdab, selles veendusid kõik, kes tema „Urvaplaastri“ laksatusi imetluse, võpatuste ja naerulagina saatel kuulasid. Kui kõik eestlased oma keelt sama suure au sees hoiaksid, nagu Contra võru keelt ja ei kiirustaks igal võimalikul ettekäändel esimest juhust kasutades kõiksugust vigast võõramaa keelt purssima, siis võiks eesti rahvast saada Margus Konnulaga võrreldav sama austustvääriv kodanikkond. Proovisin teda kiuslikult kõrvalruumis usutledes viivuks liimile vedada ja palusin anda lühikese intervjuu riigikeeles, et tähtsad mõtted ikka eksimatul kombel sulemehe jaoks kohale jõuaks, aga tema pidas õiget arusaamist ajakirjaniku vurle enda isiklikuks probleemiks. Kohe väga meeldis Contra kangekaelselt auväärne hoiak.
15. jõulukuu päeval postitas Alari Janson:
Sõnad ajatolmus
pühid varrukaga puhtaks
ning loed
loed mitu korda
Teeline
kes sa neid ridu loed
sina oledki Aeg
kuni ka sinust saab tolm
Täpselt samasuguselt meeldib ka võru keele ürgse pärandina tänapäeva kaikuv sõnade ilu, mis täiendab siinse riigikeele harjumuspärast lihtsustuvat kulgu säilitamist vääriva raudvaraga. Contra puhul köidab ka sirge rüht mitte ainult suure mehe pikkuses, vaid ka paindumatus ausas hoiakus. Ta ei tee seda mitte üksnes sõnadesse asetatud mõtetes, vaid ka kogu oma olemisega, andmata järele vähemalegi peibutusele. Just viimase märkamine sunnib Contra luulet kuulama kindlaks määratud tasandil.
Viimast laulu aitasid Contral kaasa laulda kõik kirjandussõbrad ja ühislaulmisest tehti taskutelefoni abil otseülekanne täpse sihitusega haigla palatis lebava Papa Jansoni kuulmekäikudesse. Veel tänagi muljetas Papa eelmise õhtu meeldivat üleelamist Margit Petersonile, kelle peakorraldusel kirjandusõhtud toimuvad.
Õhtu lõpetati liisu võtmisega. Selleks koguti kõik sissepääsu sedelid, mida PiletiPrintsPriit (Priit Linnamäe) oli uksel usinasti müünud, laiale taldrikule. Seejärel tõsteti alus Urvaste mehe ette, kes esimesed sedelid prooviks suhu pistis, aga juba kolmandana võetud number kolmega märgistatud sedeli omaniku enda juurde hõikas. Õnnelikuks võidu saajaks osutus klaasikunstnik Jüri Soo Pärnu Maarja-Magdaleena Gildi klaasikojast. Soo saadeti Margit Petersoni luulekogumikuga "Avali aegadesse".
Kahte kirjandusõhtutega täidetud aastat tagasivaatavalt ja kokkuvõtvalt üldistades ütles Margit, et üksikutel kordadel on ta kahelnud, kas asi viimati sellisel kujul pole ammendumas? Samas näeb ta esinejate pidevat soovi kohale tulla ja kuulajatest ei näikse puudust tuntavat. Esinejatega pidigi see häda olema, et soovijaid on alati rohkem, kui ühe õhtu ajakava seda võimaldab. Üle 8 esineja korraga kutsuda ei või, 6 oleks tema arvates optimaalne hulk. Enamasti loetakse 3 kuni 5 luuletust, sama palju saab ka laulda või pilli mängida. Mõned esinejad ei taha kuidagi lavalt ära tulla, sest elavad heasse kontakti publikuga sedavõrd mõnusalt sisse. Kuna Kaur Riismaa jäi tulemata, siis oli sedakorda esinejatel aega vabamalt kasutada. Kuulajaskond on olenevalt kordadest vahemikus 20 kuni 60.
Contra on gildimaja külastanud esimesel ja viimasel korral, aga ka mõned korrad vahepeal. Ta on rahvalaulik ja läheb alati oma värskusega hästi rahvale peale. Eelmine kuu oli peaesinejaks Aime Hansen, kelle monoetendust kuulati hiirvaikselt. Margit jutustas, et Hanseniga sai isiklikult tuttavaks Pärnu Kaubamajakas paikneva Apollo raamatukaupluse kaudu. Enne Hansenit oli peakülaline ansambel Vanaviisi solist Sulev Võrno. Vabakutselist näitlejat näeb Tallinna Teoteatris. Novembris külastas gildimaja Rein Savi, kellel aastaid üle 70. Mees oskab luulet lugeda näitemänguliselt keha liikumist ja miimikat kasutades. Ka Kivisildnik käis tutvustamas oma raamatut „Enne sõda ja kõike seda“. Mart Plaser esitles „Minu teine miljon“. Paaril korral on käinud ja tuleb veelgi Kaidi Kangur.
Lisaks põgusale peaesinejate nimetamisele rääkis Margit sellestki, et ka erinevate autorite luulekogumiku „Sõnaga näkku“ väljaandmist on inspireerinud kirjandusõhtute korraldamine. Üks kirjandusõhtute vaheline loogiline osa on näoraamatu kontol olev Ahjusoe luule, mille kasutust haldab Margit. Tema sõnul tehakse praegu kõige enam ’like’ klikke kurbadele luuletustele. Samas tunnistas Margit, et tema ise ei tea, mis on depressioon.
Võibolla Pärnu kirjandusõhtute menu kirjeldabki parimal viisil pealkirjaks pandud Tajo Kadajase ütlemine, et Tartu vaim oleks nagu Pärnusse kolimas. Ära seletatult olevat ta mõelnud sellega seda, et Taaralinnas ei tahtvat sarnane ettevõtmine nii hästi vedu võtta kui Pärnus. Margit lisas juurde, et ka Viljandis on taoliste kirjandusõhtutega Pärnu eeskujul algust tehtud.
Samal teemal:
