Voldemar Päts tagasi Pärnus
Eile esitles Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimees Trivimi Velliste Pärnu Kuninga tänava koolimajas kirjastus Aade toimetaja Anne Velliste koostatud mahukat dokumentaalteost „Tagasi koju. Mälestusi, kirju, dokumente“, milles raamatu autor on kasutanud Voldemar Pätsi arvukaid märkmeid.
Raamatuesitlus Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis
Raamatu esitluse paigaks ei valitud Kuninga tänava koolimaja juhusliku sobivuse tõttu. Selles majas on õppinud enamus peamisi Eesti riigi rajajaid, kaasa arvatud ka Jakob ja Olga Pätsi lapsed, kellest kõik on andnud olulise panuse riigi arengusse.
Täppisteadusest takkatarkuses
Sissejuhatavaid mõtteid jagades meenutas Trivimi Velliste, et üleeile (24. aprillil) võis tähistada esimese Eesti presidendi Konstantin Pätsi ametisse valimise 75. aastapäeva. Velliste ütles, et palju arutatakse selle üle, mida oli esimene Eesti aeg väärt? See aeg jaguneb veel omakorda kaheks: algus- ja lõpuajaks. „Sageli tehakse seda viga, et hinnatakse minevikku tänapäeva tarkuses ja esitatakse minevikule nõudmisi, mida saaks esitada ainult olevikule või veelgi enam tulevikule. Rääkides II maailmasõja eelsest Eestist, ei saa me kuidagi ära unustada II maailmasõja eelset Euroopat. Raske olnuks Eestile esitada nõudmisi, mida tol ajal ka mujal Euroopas polnud, välja arvatud väga pikkade demokraatia traditsioonidega kuningriigid Suurbritannia või Rootsi,“ arutles Velliste. Võrreldes enamike teiste Euroopa riikidega oli Eesti üsna tsiviliseeritud. Oli küll autoritaarsust, aga oli ka palju head, mida ei taheta tänapäeval märgata. „Seepärast meeldib mulle aeg-ajalt korrata Jaak Aaviksoo mõtet, et kõige suurem täppisteadus on tagantjärele tarkus,“ vahendas ta oma hea füüsikust sõbra ütlemist. Kui tolleaegsed inimesed oleksid kõike täpselt ette teadnud, mida tulevik toob, siis oleks olnud neil võimalik teha mõningaid otsuseid ka teistmoodi. Aga neil oli võimalus langetada tookordseid otsuseid ainult siis käepärast olevatele teadmistele ja vaistule toetuvalt.
Kaalukas osa Pärnul
Kahjuks polnud võimalik raamatu esitlusele tulla Anne Vellistel, kes 2009. aastal Tõnu Jürvetsoniga Pärnus kohtudes sai enda kasutusse esimesed väärtuslikud Voldemar Pätsile kuulunud mälestused. Tõnu Jürvetson on Voldemar Pätsi tütrepoeg, aga etteruttavalt öeldult ka Steve Jürvetsoni isa. Voldemar kirjutas ainsana Pätside peres mälestusi. Kahjuks varastati kõige olulisem osa tema kogutud mälestustest Viini raudteejaamas peatudes, kui ta oli teekonnal Läände põgenemisel. Voldemar oli sunnitud asuma kaotatut mälu järgi taastama, aga ta ei jõudnud enam oma tööd täielikult lõpuni teostada. Pärnakate jaoks on eriti tähtis Pärnut puudutavate kirjutiste suur osakaal. Huvitav on lugeda episoodi Voldemari imelisest pääsemisest Pärnu jõel ootamatult liikuma hakanud jäält. Mati Päts on öelnud, et Voldemar oli ainus huumorimeelt omav pereliige.
Roheline maja
Eduard Rajari alustas oma sõnavõttu viitega vanale ja auväärsele koolimajale, mille seinad on tema sõnul läbi imbunud Eesti väga tunnustatud isikute vaimsest aurast. Rajari tunnistas, et pole jõudnud veel raamatut täielikult läbi lugeda, aga ka senise lehitsemise põhjal peab ta trükist õnnestunud ja väga vajalikuks kirjanduseks ajaloohuvilistele, mida julgeb soojalt soovitada. Raamat on kirjutatud heas eesti keeles ja koostatud selliselt, et seda saab mõnusalt lugeda. Pärnu maju hästi teadva mehena arutles Rajari küsimust, kus võis asuda Pärnusse kolimisel Voldemari poolt kirjeldatud roheline kahekorruseline maja Riia maantee ääres. Ta pidas kõige tõenäolisemaks Riia ja Liiva nurgal olnud hoonet, mille omanik selle kehva seisundi tõttu mõned aastad tagasi lammutas.
Konstantini varjus
Tiina Tojak on raamatu jõudnud juba läbi lugeda ja oskas selle väärtust veelgi paremini hinnata, sest selles toodud faktid annavad tõepäraseid andmeid asjade kohta, milles varem puudus selgus või täielik teadmatus. Tojak rääkis ülevaatlikult Pätside pereliikmetest. Ta ütles, et seni on kõik teised nimed jäänud teenimatult Konstantini varju, aga valminud Voldemari mälestusi käsitlev paks ja põhjalik raamat saab asja oluliselt parandada. Siiski vääriksid ka ülejäänud Jakobi lapsed eraldi raamatutena suuremat tähelepanu.
Raeküla maja
Küsimusena tõstatus kõige rohkem kõneainet pakkuvana teemaks Raekülas asuva maja saatus. Räägiti vajadusest võtta hoone ajaloomälestisena kaitse alla. Kuna hoone on korduvate ümberehitustega palju oma kunagisest algupärast kaotanud, siis ei saa enam rääkida maja arhitektuurilisest kaitsest. Samas omab Pätside kodu ajaloomälestisena tähtsat kohta Eesti ajaloos ja rahva teadvuses, mida ei tohiks lasta hääbuda.
Elle Lees Konstantin Pätsi Muuseumi tööst
Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees jutustas muuseumi saamisest ja vajadusest oma ruumide järele. Ta soovis väga, et mõni mäluasutuse ruum võikski olla Raeküla kunagises Pätside kodus. Lees rääkis ka sellest, kui suurt kahju tekitas Nõukogude okupatsioon eesti vaimse eliidi hävitamisele ja mille taastumine on väga vaevarikas ning aega nõudev protsess. Lisaks seadis Lees eeskujuks Pätside pere ühtehoidvust, mida ta on nende lugu uurides järjest rohkem mõistma hakanud.
Samal teemal:
